Minu ränne minevikku, kaugesse lusti aega, kus polnud sõna mure, kus polnud pilve piiri. Mu maailmas on vaid päike ja seiklusrikas elu, mu suured unistused ja mõtted teevad selle ilusaks. saan teha asju mõtlemata, elada ohtlikumat, põnevamat ja seiklusrikkamat elu. Jooksen sõpradega mööda metsi ja randu üle küngaste ja kändude, mõtleme välja fantaasia rikkamaid mõtteid ja lugusi, ulmet ja huumorit, et muuta elu värvikamaks ja huvitavamaks. oleme oma ette sõpradega metsades matkamas, jälitamas üllatamas ja uusi hulle vempe väljamõtlemas. Me kasvame kord suureks ja peagi peame väljuma lustiajast, kuid enne veel kui see pealtnäha põnev uuem seiklus pinna alla saab enne veel, kui lahkume jätame igaüks oma moodi jälje, et kord sinna taas naastes selle kohe ära tunneks ja tagasi oskaks tulla. Nüüd vaikselt hakkame piiluma esimest lähenevat pilvepiiri, mis järk-järgult läheneb. See tundub nii põnev aga samas ka natuke hirmus esimest korda tunneme endis sellist tunnet mida varem pole tundnud "hirm" Me läheme sellele vastu, et harjuda selle hämaruse ja külmusega, et sellele siis vastu seista, kuid varsti märkame, et meie tee ei olegi üks vaid igal ühel oma, siis viimast korda vaatame teineteisele hüvastijätuks nukralt silma ja astume oma rajale. Käies oma rajal avastan ma end järsku üksi siin on nii pime ja külm mida ma nüüd teen ? Uus seiklus ongi alanud see on aina ohtlikum ja ohtlikum, raskem ja reaalsem. Siin ei saa ma teistelt tuge otsida kuna oleme eraldatud. Lustiaja aeg asendub samm-sammult reaalsuse ja valuga, väiksest peast välja mõeldud luupainajatega. Kuhu on kadunud kogu see nali selle üle ? kuhu on jäänud huumor miks ma nüüd ei suuda selle kõige üle naerda? raske mäletada mäletan vaid seda sõna aga ei mäleta selle kaja või tähendust mis on juhtunud ? Kõik see tundub vanemaks saades liiga kiiresti lähenemas väljamõeldud luupainajad ja õudused saavad tõeks, maailm kus algul paistis vaid päike on järsku täiesti märkamatult täitunud uute tumedate pilvedega, valuga, piinaga ja surmaga. Oot oot see heli ma vaatan ühe lapse poole mida ta teeb? Minu kõrvale on tulnud üks poiss ja ütleb, et see on rõõm ja mida ta teeb see on naer. Tüdruk on kusagil 6 a. vana ma tahtsin temajuurde minna et temaga mängida aga .... miski hoidis mind tagasi. Ma vanemaks saades kardan teiste sõprade silme ees lolliks või lapsikuks muutuda aga siit minu sisemine küsimus "mis selles siis halba oleks?" Ma läksin koju ja vaatasin peeglisse kes see on ?! Mulle vaatab otsa üks suur tüdruk ainuke asi mis oli tal sama nagu mul olid silmad aga ülejäänu? Tal on lokkis juuksed heledad aga mitte nii heledad kui minul, järsult sai reaalsus mu käte ja karjatades avastan ma ehmudes ja hirmununa et see võõras tüdruk olen mina ise! Kuidas kas tõesti on aeg nii kiirelt läinud ? pärast suurt ehmatust hakkasin võimalikult palju elu nautima nii palju kui sutsin, püüdsin igas väikses asjas leida midagi head ja lõbusat ka kõige halvemas seisundis. ajapikku olen hakanud taas kuulma oma enese seest seda lõbusat ja helisevat kõla mis mu hinge seest pehmeks teeb aina rohkem ja rohkem tunnen ma kuidas see kauge aeg mis kiirelt kadus hakkab taas tagasi tulema aga mitte täielikult. Keegi oleks nagu puudu. Mõne ajapärast hakkab mind huvitama mis on puudu ja ise märkamatta kuidas leian ma mingi tuttava raja, ma lähen mööda seda rada miks tundub see mulle nii tuttav ? järsult avastan et see ristub paljude teiste rajadega ja igalt rajalt liigub minupoole mingil määral tuttavaid ja mingil määral võõraid kujusi. Nüüd on kõik koos me vaatame üksteist imestunult ja sõnatult kuni järsku meil kõigil ühel ja samal ajal lõi silmist välja üks säde mis tuletab meelde kõik, mis sellekoha eemal olemis ajast meelest oli läinud. Pisarad silmis kallistame me üksteist ja tunneme rõõmu ja naerame taaskohtumise üle. Igal inimesel on oma tee igal inimesel oma sõbrad, kui alati ei ole ta seal kus sa teda ootad ei tähenda see seda, et ta su unustanud oleks alati toob mingi tee olgu see siis kurb või rõõmus alati toob see meid jälle taaskord kokku kas või viimast korda.
Agnes Lapimaa aitäh lugemast !
