Miks on alati nii, et korral kui mees armub naisesse või kui naine armub mehesse no igatepidi, siis miks on alati suhte alguses selle käima lükkamiseks mehed või naised nii meeldivad ja teineteisele nii truud, et ei pea minutitki teineteiseta vastu. Miks alati on lubatud naistel olla mehe sõprade seltskonnas põhiliselt vaid siis, kui nad veel täielik paar pole? Miks ei või see jätkuda kogu elu kuni enam lihtsalt ei jaksa ? Mis juhtub sel hetkel kui nad on aru saanud, et nad on täielik paar ja hakkavad tegutsema nii ükskõikselt nagu " ah jah naine / mees on mul jh juba mõnda aega.. aga noh pole mainimist väärt". Miks muutub naine käsutavaks kui nad on kas abielus või kui perre tuleb laps? Mis on see mis neid teineteisest eemale hakkab tõmbama, kas kaob ära see kirg? või on asi milleski muus? ... Miks alles hilje hakkavad mehed/naised näitama oma tõelist palet? Kas tõesti pole maailmas olemas algusest peale ausat ja tõsiselt võetavat meest/naist.
Ma tean et seda on pea võimatu soovida või tahta aga, mina sooviks kohata sellist inimest, kes on aus juba algusest ega varja midagi olulist ja ei käitu väga teisiti lihtsalt selle pärast, et meeldida või meelitada seda kes talle meeldib ja kes julgeb keerutamatta ja valetamatta öelda oma mõtteid otse välja. Kuna ma pole sellist inimest veel kohanud ja kui olen, siis sel juhul olen ma seni vägagi pime olnud.
