Täna õhtul vaatasin ma taevasse ja nägin ühte tähte mis meenutas mulle paljut. See üks täht teistest tundus mulle nii tähtsana kõik väikesed vaevalt nähtavad tundusid nii tühised selle kõrval. Seda tähte vaadates meenusid mulle ajad mis olid meeldivad ja alati meeldivad mis tekitasid kurbust ja ka rõõmu. eriti erksalt vilkstas minus üks mälestus mu peas kus olin ma Puhmus oma sõbra juures maal, lamasin pikka rohusees ja vaatasin tähistaevast. korduvalt sellel ööl nägin ma langevaid tähti mis olid kiired aga sellegi poolest ilusad. See kõik nägivälja nagu muinas jutt aga sellegi poolest uskumatul kombel oli see reaalsuses tõesti nii. Täna vaadeldes seda tähte mõtlesin ma "just siin ma tahangi olla maa ja taeva vahel et saaksin näha seda ilu siit mitte kusagilt mujalt, ei ole mul enam tahtmist rännata sellele kõigele lähemale või olla seal ise vaid just siin on minukoht minu ase kust ma lahkuda enam ei soovi. Esimest korda tahan ma olla oma maailmast väljas reaalsuses. Nii tihti kui ma sellele mõtlen hakkan ma enamgi veel seda mälestust igatsema tahaks olla taaskord selles mälestuses ja nautida seda aga seekord koos kaaslasega.
hea lugeja see veel jätkub täna ma edasi teha ei saa kuna mu mõtteid on liiga palju na need jooksevad kokku
agnes
