Ette kirjutatud elu

Mulle tundub vahest nagu kogu mu elu oleks ette kirjutatud mulle. See on nagu mäng, mängus teed asja ära ja kui sured pead sama asja uuesti tegema sama moodi nagu tegid eelmise. Mängus on sul elud, et uuesti ärgata aga päris elus sul seda võimalust ei ole. Kui sa saad surma ei ärka sa uuesti kuskil mujal sama suure ja targana. Vaid ikka alustad väiksena ja mõistmatuna, õppivana ja uuena.
Tihti peale tundub mulle, et see mida ma teen, teen ma juba mitmendat korda ja tihti peale juhtub, et need asjad mida ma teha ei taha või mida ma vihkan  neid teen ma kõige rohkem. Siis tuleb mul küsimus või etteheitus, et aga ma juba tegin ju seda, miks uuesti? Sellepeale vaatadatakse minu peale muidugi negatiivselt aga mida mina sinna teah saan? Elu on täis küsimusi ja inimesel on neid kõige rohkem, kuna tema oskab neid küsida. Aga et nendele ka vastust saada pead sa arvestama, et seda sa ei pruugigi  teada saada.

Millal on Vanemad lastele kallid?

Ma olen veel väike laps aga samas ka piisavalt vana et mõelda millal ma oma vanemaid vihkan, ja milla ma neid armastan. Kas laps armastab oma vanemaid vaid siis, kui vanemad on talle midagi ostnud või kinkinud. Või armastab ta oma vanemaid siis, kui vanemad ta rahule jätavad ja lasevad tal teha mida ta tahab. Kas lapsed vihkavad oma vanemaid siis, kui nad ei saa neilt oma tahtmist ? Või on vihased, kui vanematel on õigus ja pressivad seda sulle peale. Vanemad on lasetele alati kallid ja armsad kuigi igaüks näitab seda omal moel välja. Erand võib olla see, kui vanemad on joodikud ja peksavad oma lapsi ja viskavad ta tänavale ütlematta, mida ta on valesti teinud. Vanematele on nende laps tähtis üks kõik mida ta teeb, kui vana ta on või kuidas ta käitub aga ka vanematel on omad reageeringud. Inimesed on erinevad mõned jätavad oma lastele rohkem vabadust ja ise otsustamis mõned jätavad vähem aga tihtipeale on nii, et mida rohkem on piire seda rohkem on lapsel halbu aegu  lastel kellel on rohkem vabadust on rõõmsamad ja saavad oma elust rohkem mõnu tunda ja seda nautida. See väike risk lapsele rohkem vabadust anda ei tee kunagi paha vaid pigem vastu pidi, laps õpib ise jalul olema ja ei pea koguaeg vanemate elu elama. Las laps ronib mängib jookseb ta väikene hoolimatus ja ettevaatamatus võib teda ise päästa ja suuremaks saades on ta rohkem ise õppinud. Kui aga vanemad jätavad vähem vabadust ja ütlevad kogu aeg mida ta teha ei tohi ei õpi laps kuigi palju ja võib tulevikus jänni jääda. Lapsed ei vihka oma vanemaid nad võivad seda öelda ja mõelda aga sisimas ei saadaks nad oma vanematele midagi teha. Üks kõik kui vihane laps on oma vanemate peale või kui raske temaga elada on kasvab see temast ikka aega mööda välja.

Just siin ma tahan olla

Täna õhtul vaatasin ma taevasse ja nägin ühte tähte mis meenutas mulle paljut. See üks täht teistest tundus mulle nii tähtsana kõik väikesed vaevalt nähtavad tundusid nii tühised selle kõrval. Seda tähte vaadates meenusid mulle ajad mis olid meeldivad ja alati meeldivad mis tekitasid kurbust ja ka rõõmu. eriti erksalt vilkstas minus üks mälestus mu peas kus olin ma Puhmus oma sõbra juures maal, lamasin pikka rohusees ja vaatasin tähistaevast. korduvalt sellel ööl nägin ma langevaid tähti mis olid kiired aga sellegi poolest ilusad. See kõik nägivälja nagu muinas jutt aga sellegi poolest uskumatul kombel oli see reaalsuses tõesti nii. Täna vaadeldes seda tähte mõtlesin ma "just siin ma tahangi olla maa ja taeva vahel et saaksin näha seda ilu siit mitte kusagilt mujalt, ei ole mul enam tahtmist rännata sellele kõigele lähemale või olla seal ise  vaid just siin on minukoht minu ase kust ma lahkuda enam ei soovi. Esimest korda tahan ma olla oma maailmast väljas reaalsuses. Nii tihti kui ma sellele mõtlen hakkan ma enamgi veel seda mälestust igatsema tahaks olla taaskord selles mälestuses ja nautida seda aga seekord koos kaaslasega.




hea lugeja see veel jätkub täna ma edasi teha ei saa kuna mu mõtteid on liiga palju na need jooksevad kokku


agnes