oma ette mõtiskledes

Oma elu raskustes ja ka selle lihtsustes on ajapikku aeg hakkanud tähtsat rolli mängima. Kui olin 6 aastane, siis oli see aeg ikka nii pikk ja veniv, aeglasemalt kui tigu ning kiiremini läks see ainult siis, kui oli midagi uut ja huvitavat. Elu näitab juba algusest peale ja annab märku, et kasuta seda aega mis sul on ja, et seda polegi alati nii palju nagu paistab. Ükski hea asi ei kestnud minu jaoks kaua, piisavalt alati tahtsin ja tahan ka praegu, et see võiks veel natuke kesta see võiks venida veelgi aeglasemalt ja olla veelgi mõnusam. Aeg on edasi läinud küll mitte kiiresti aga vahest on mul ikka ja jälle selline tunne, et just eile olin ma maal Lohusalus ja jooksin mööda metsi, ronisin mööda piud ja jooksin võidu oma onu koeraga. Ei mu maa pole enam Lohusalus ja see milla ma viimati seal mööda puid ronisin ja koeraga võidu jooksin oli juba ammu aega tagasi. Kas tõesti on aeg nii kiiresti hakkanud minema, kas peaks hakkama märkmeid tegema... Ah pole mul selleks aega ega viitsimist. Just see kiirus mis mind veab, mis teeb selle aja nii kaugeks ja nii kiireks - see on, kui jõgi ja ma olen üks piisk väike pisar selles voolus, voolus mis mind veab ega tagasi ei lase. Kas tõesti ei ole ühtegi teed ühtegi võimalust kuidas sellest voolust pääseda ja oma kiirus valida.
Vaadata  korra tagasi voolu ja selle üle mõelda. Ei keegi ei lase mul mööuda neist et ma saaks kaldale ligemale ja seisma jääda ikka pean ma jooksma nii kiiresti kui saan. Mind kummitab mõte, et näe veel olen noor jõuline ja hakkaja inimene kes jaksab joosta ja aidata, kuid mis on hiljem? Siis olen mina see kes abi vajab siis alles lasevad teised mind mööda sinna kalda lähedusse ise ütlevad "mine sa ei ole enam vajalik sa ei jaksa enam joosta ega aidata vaid vajad ise abi aga näe meil pole aega" noored jooksevad must mööda ja nüüd lausa suruvad mind sinna kuhu tahtsin ma ennem. Noh sain mis tahtsin aga miks alles nüüd? "Sa tead ju vastust, miks küsitakse küsimusi isegi siis kui nad juba vastust teavad enne selle kuulmist?"
Mina ei kavatse ootama jääda seda, kui nii juhtub ega ma seda küll täpselt tea keegi ei tea aga see on üks mu teooria mida ma ootama jääda ei kavatse ma ei taha võitlematta vooluga kaasa minna. Eriti nüüd kui mul on siht kuhu jõuda ma võitlen selle nimel, et jõuda enne tähtaega kaldale lähemale ja kasutada pärast allesjäänud aega, et oma elu enda moodi sättida ja võibolla leida endale isegi liitlasi selle unistuse täitumiseks.   







Agnes Lapimaa  Tänan lugemast =D

like wouuuu !!!!!!!

Ok tean, et kaua pole kirjutanud et jamh pole aega olnud kodus pole ka just kuigi tihti aga nuh vahet pole. Läksin HIP HOPPI nagu ou jeee mega lahe oli ja ainuke asi mis mind selle juures tusaseks teeb on see et ma ei oska siiani sittagi aga teised see eest on nagu suht oskajad juba XI aga noh pean lihtsalt rohkem harjutama !!!!! ooot ma isegi oskan paari sammu JEEEEE ah ook ei tea kas teeks hip hopi teemalise salmi luletuse või mis iganes see asi on ei tea kommige ja öelge kas teen ?????et jamh a aga kui ma hip hopi teemalis teeks siis ma peaks selle kuidagi rütmikama tegema või noh see oleneb teist endist kuidas te seda loeksite XDah jh ok ma nüüd minema tsaooo 








( JJ STREET RUULIB )




Agnes Lapimaa

mulle tähtsaim vara!

Igal inimesel on omale kalleim vara, mõnele on : auto ; kass ; raha ; pilt ;kiri või mis iganes veel.
Mulle pole tähtis raha või auto need asjad ei oma minujaoks tähtsust, on tähtsamaid asju nagu pere ;sõbrad või loomad. Muidugi kui keegi mulle väga kallis isik kirja kirjutaks ja kui ma näeks teda väga väga harva või on ta isegi juba surnud, oleksid need kirjad mulle olulised siis ei oleks need mulle lihtsalt kirjad vaid mälestused, või kui keegi teeks mulle pildi mille ta on hoole ja armastusega pühendanud mulle hoiaksin ma seda samasuguse hoole ja armastusega kuna jällegi on see mulle hiljemaks mälestus mida mäletada. Minule kõige kallimaks varaks ongi mälestused ja mulle lähedased inimesed keda ma armastan ja kellest ma hoolin.  Ma ei vahetaks oma pere raha või muu prahi vastu kuna nad on mulle väga olulised ja ma usun, et sama ei teeks ka minu sõbrad minuga või kellegi teisega, ka mälestusi ei saa minult keegi võtta kui mina seda ei lase kuna see on minu vara, ma võin seda jagada teistega aga ära anda ma ei saa ega leia sellel ka mingit vajadust.Vahva on vahest mõelda oma minevikust alati ei ole need rõõmsad vaid on igatsust täis ja pisaraid, kuid on ka neid mis ajavad naerma ja tuju rõõmsaks teevad. Ammu olen mõelnud, et peaks endale endast raamatu tegema olen mitukorda alustanud kuid pole kunagi lõpetanud. Olen kirjutanud oma esimestest fantaasia rikastest mõttetest aga siis kustusid need kõik ära ja pärast pole olnud viitsimist neid uuesti teha, nüüd võiks muidugi sellepeale jälle mõelda aga mitte praegu ma kogun ja koondan veel oma mõtteid ja millagi hiljem kirjutan need kõik üles. Ime kombel on mul veel paljugi meeles mäletan oma esimese klassi esimest fantaasia rikkast mõtlemist, kui hakkasin maailmast aru saama ja hakkasin esimest korda üles ehitama oma riiki, mis on täis mölle ja tralli  hullumeelsust ja nalja aga  kahjuks ei olnud ma sel ajal veel nii tark et ehitada sinna 2 koda ühe kus on minu mälestused esimesest 5-st kooliaastast ja teise selle kilbiks et suuremate maailma raskused seda ei purustaks mis on mulle väiksest peale tähtis olnud ja on ka edasi. Mida vanemaks ma saan seda rohkem hakkavad mu väikesed rõõmsad ja lõbusad mälestused haihtuma ja nende asemele tulevad mõtlikud tõsised vahest ka kurvad mõtted ja mälestused. Kui niimoodi jätkub võin jätta ma head aega oma lapsepõlve mälestusega mis järg- järgult hakkab kaduma. Reaalsus rusub ja rebestab seda, see on kui sõda suur elu ja tugev reaalsus väikese ent veel tugeva mälestuse vastu, ma sooviks et see lõppeks et ma saaks jälle olla selles ajas kus ei olnud seda sõda kus oli veel see rahu ja vabadus üle minu. Reaalne elu raha ; võim ja ebaõiglus seda polnud, aga vaata mind nüüd. Enam ei leia ma seda välja pääsu et seda lõppetada, et tugevdata  oma kindlust ja välja suruda sellest vabadusest reaalsusja olla jälle mina ise, see teeb sellest väikesest sõjast juba mitte ainult minu mälestustele liiga vaid hakkab ka mind vaikselt seestpoolt hävitama see on võitlus iseendaga, ainuke siht sellele võitlusele on see vabadus, see viimane valguskiir mis enne suuri pilvi viimast korda end näitab ja annab lootuse et hommne päev on parem ja homme olen ma taas vaba nagu olin ma seda aastate eest.






Agnes Lapimaa 

kuidas küll aeg muudab meid ja meie end !

Ma pole kunagi arvanud,
et armastus võib mõjutada niimoodi minu elu,
 ja mitte ainult minu vaid ka tema,
see oleks nagu alles lõppetasin lasteaia, 
just astusin kooli,
tegin oma esimesed koolitunnid,
ja lahkusin siis sealt selleks päevaks,
sõpradega koju et järgmisel päeval,
taas sinna naasta ja jälle midagi uut ja huvitavat õppida.
Ma igatsen seda aega,
kui sain joosta muretult mööda puid ja põõsaid,
joosta koos poistega ega ei hooliud sellest mida teised sellest arvasid,
olime meie ise, mitte need kes vaatasid,
mida nüüd teine arvab või mõtleb,
aga mida aeg edasi on läinud,
seda enam on meie vahele tekkinud sein,
ei tea ma siiani mis juhtus,
et äkitselt hakkasime teineteistest eemalduma,
ja mitte ainult teinetesest,
vaid ka aeg võttis meilt selle julguse,
ja nii see meie lapsepõlv kaob,
alanud oli puberteedi aeg,
nii mitu korda ma mõtlesin, 
et nüüd, nüüd ma lähen jälle nendega,
aga siis miski minu sees hoidis minust kinni,
ega lasknud mul minna,
olla jälle see vaba, julge ja enesekindel, kartmatu tüdruk kes ma olin,
aeg mattis meid endi alla,
üks kõik kui väga ma ka ei tahaks olla jälle nendega,
pole see võimalik miski lükkab mind eemale, 
on need tüdrukud ?, poisid ? või mina ise ?
nüüd oleme me liitunud nende inimestega kes,
vaatavad et ma teistele meeldiks või et kuidas ma käitun.
Nüüd olen ma leidnud endale kellegi, 
kellegi kellega saan olla ma pea aegu see kes ma olin ,
aga mitte täielikult ...
Eile mõtlesin ma, et kas oli see hoopis uni,
üks ilus uni mida ma taga igatsen,
aga mul pole kelleltki küsida,
ainuke asi mis mind selles veel veenas,
olid pildid kus olin ma koos poistega, mitte tüdrukutega,
see teeb mind kurvaks, et see ilus aeg on läbi,
ja et sellest on järel veel vaid mälestus.
igakord kui ma näen väikeseid lapsi mängimas omavahel,
nii poisse kui ka tüdrukud, meenub mulle see aeg,
mil ma ise nimmoodi mängisin ja elu nautisin,
ja ma olen  isegi kade selle peale. 
Ma ise pole märganud milla või kuidas,
aga märkamatult  sain ma endale kaaslase tubli ja vahva inimese,
kellese ma olen nii öelda sõltuvusse jäänud,
kuidas ma küll mõtlesin, et ma saan üksi hakkama,
aga nüüd on asjad teisiti,
me ei suuda päevagi üksteisest lahus olla,
ja kui me peame pikka aega teineteisest eemal olema
ega saa isegi mitte suhelda,
on see paras põrgu,
kuidas me küll varem saime?
tundsime teineteis aga suutsime hoida aastaseid vahesi suhtlematta,
ja ka nägemata !!!    
Kuidas me siis saime mis on vahepeal juhtunud?
kas olen ma midagi mahamagand?
see on midagi mida ma ei mõista,
aeg on kiire ja elu lühike,
elu on karm aga ometi tuleks igal inimesel sellest iga minutit nautida,
olla õnnelik ja puhastada kõik,
mis üritab purustada sinu kõige võimsamat relva,
mõtet.....
Sinu maailma mida mitte keegi sinult lihtsalt ära võtta ei saa!








Agnes Lapimaa

kuldne sügis

Sügis on üks ilus aeg,

kirjud lehed puudelt maas,

mõningad veel puude pääl,

lendleb üks järgneb teine,

mängib sügisene tullekene.

Ma kõnnin kirjute lehtede sees,

makuulan nende sahinat oma jalge all,

kuulan seda ka puude ladvus,

lendlemas ja mängimas,

tuule iilikest laste kokku riisutud lehtedes,

ja kuldsete lehtede alla kukkumise eel,

neid keerutledes ja tansiskledes.

Saabub õhtu, kaasneb loojang,

olen jõudnud põllu äärde,

näen enda ees kuldset põldu,

kuldseid kõrsi tuulega mänglemas,

enda selja taha vaadates,

võin leida taas,

kullaka, kollaka, punaka metsa,

mis täpselt nagu põldki päikesele vastu särab,

leian ennast keset seda ilusat sügist,

õhtu eel päikese loojangul,

kirju metsa ja kullaka põlluvahelt,

oot oot juba paistab sealt esimene täht,

ilusa kirju loojangu taustal,

linnud laulavad veel,

oma selle päeva viimseid laule,

sügisesest ilusast harmooniast,

ja varsti avastan ka mina end,

väikest ilusat sügis viisijuppi ümisemas,

juba on kätte jõudnud öö,

ja hämarus katab peagi seda maad.

Agnes  Lapimaa