kirjud lehed puudelt maas,
mõningad veel puude pääl,
lendleb üks järgneb teine,
mängib sügisene tullekene.
Ma kõnnin kirjute lehtede sees,
makuulan nende sahinat oma jalge all,
kuulan seda ka puude ladvus,
lendlemas ja mängimas,
tuule iilikest laste kokku riisutud lehtedes,
ja kuldsete lehtede alla kukkumise eel,
neid keerutledes ja tansiskledes.
Saabub õhtu, kaasneb loojang,
olen jõudnud põllu äärde,
näen enda ees kuldset põldu,
kuldseid kõrsi tuulega mänglemas,
enda selja taha vaadates,
võin leida taas,
kullaka, kollaka, punaka metsa,
mis täpselt nagu põldki päikesele vastu särab,
leian ennast keset seda ilusat sügist,
õhtu eel päikese loojangul,
kirju metsa ja kullaka põlluvahelt,
oot oot juba paistab sealt esimene täht,
ilusa kirju loojangu taustal,
linnud laulavad veel,
oma selle päeva viimseid laule,
sügisesest ilusast harmooniast,
ja varsti avastan ka mina end,
väikest ilusat sügis viisijuppi ümisemas,
juba on kätte jõudnud öö,
ja hämarus katab peagi seda maad.
Agnes Lapimaa
No comments:
Post a Comment