kuidas küll aeg muudab meid ja meie end !

Ma pole kunagi arvanud,
et armastus võib mõjutada niimoodi minu elu,
 ja mitte ainult minu vaid ka tema,
see oleks nagu alles lõppetasin lasteaia, 
just astusin kooli,
tegin oma esimesed koolitunnid,
ja lahkusin siis sealt selleks päevaks,
sõpradega koju et järgmisel päeval,
taas sinna naasta ja jälle midagi uut ja huvitavat õppida.
Ma igatsen seda aega,
kui sain joosta muretult mööda puid ja põõsaid,
joosta koos poistega ega ei hooliud sellest mida teised sellest arvasid,
olime meie ise, mitte need kes vaatasid,
mida nüüd teine arvab või mõtleb,
aga mida aeg edasi on läinud,
seda enam on meie vahele tekkinud sein,
ei tea ma siiani mis juhtus,
et äkitselt hakkasime teineteistest eemalduma,
ja mitte ainult teinetesest,
vaid ka aeg võttis meilt selle julguse,
ja nii see meie lapsepõlv kaob,
alanud oli puberteedi aeg,
nii mitu korda ma mõtlesin, 
et nüüd, nüüd ma lähen jälle nendega,
aga siis miski minu sees hoidis minust kinni,
ega lasknud mul minna,
olla jälle see vaba, julge ja enesekindel, kartmatu tüdruk kes ma olin,
aeg mattis meid endi alla,
üks kõik kui väga ma ka ei tahaks olla jälle nendega,
pole see võimalik miski lükkab mind eemale, 
on need tüdrukud ?, poisid ? või mina ise ?
nüüd oleme me liitunud nende inimestega kes,
vaatavad et ma teistele meeldiks või et kuidas ma käitun.
Nüüd olen ma leidnud endale kellegi, 
kellegi kellega saan olla ma pea aegu see kes ma olin ,
aga mitte täielikult ...
Eile mõtlesin ma, et kas oli see hoopis uni,
üks ilus uni mida ma taga igatsen,
aga mul pole kelleltki küsida,
ainuke asi mis mind selles veel veenas,
olid pildid kus olin ma koos poistega, mitte tüdrukutega,
see teeb mind kurvaks, et see ilus aeg on läbi,
ja et sellest on järel veel vaid mälestus.
igakord kui ma näen väikeseid lapsi mängimas omavahel,
nii poisse kui ka tüdrukud, meenub mulle see aeg,
mil ma ise nimmoodi mängisin ja elu nautisin,
ja ma olen  isegi kade selle peale. 
Ma ise pole märganud milla või kuidas,
aga märkamatult  sain ma endale kaaslase tubli ja vahva inimese,
kellese ma olen nii öelda sõltuvusse jäänud,
kuidas ma küll mõtlesin, et ma saan üksi hakkama,
aga nüüd on asjad teisiti,
me ei suuda päevagi üksteisest lahus olla,
ja kui me peame pikka aega teineteisest eemal olema
ega saa isegi mitte suhelda,
on see paras põrgu,
kuidas me küll varem saime?
tundsime teineteis aga suutsime hoida aastaseid vahesi suhtlematta,
ja ka nägemata !!!    
Kuidas me siis saime mis on vahepeal juhtunud?
kas olen ma midagi mahamagand?
see on midagi mida ma ei mõista,
aeg on kiire ja elu lühike,
elu on karm aga ometi tuleks igal inimesel sellest iga minutit nautida,
olla õnnelik ja puhastada kõik,
mis üritab purustada sinu kõige võimsamat relva,
mõtet.....
Sinu maailma mida mitte keegi sinult lihtsalt ära võtta ei saa!








Agnes Lapimaa