Oma elu raskustes ja ka selle lihtsustes on ajapikku aeg hakkanud tähtsat rolli mängima. Kui olin 6 aastane, siis oli see aeg ikka nii pikk ja veniv, aeglasemalt kui tigu ning kiiremini läks see ainult siis, kui oli midagi uut ja huvitavat. Elu näitab juba algusest peale ja annab märku, et kasuta seda aega mis sul on ja, et seda polegi alati nii palju nagu paistab. Ükski hea asi ei kestnud minu jaoks kaua, piisavalt alati tahtsin ja tahan ka praegu, et see võiks veel natuke kesta see võiks venida veelgi aeglasemalt ja olla veelgi mõnusam. Aeg on edasi läinud küll mitte kiiresti aga vahest on mul ikka ja jälle selline tunne, et just eile olin ma maal Lohusalus ja jooksin mööda metsi, ronisin mööda piud ja jooksin võidu oma onu koeraga. Ei mu maa pole enam Lohusalus ja see milla ma viimati seal mööda puid ronisin ja koeraga võidu jooksin oli juba ammu aega tagasi. Kas tõesti on aeg nii kiiresti hakkanud minema, kas peaks hakkama märkmeid tegema... Ah pole mul selleks aega ega viitsimist. Just see kiirus mis mind veab, mis teeb selle aja nii kaugeks ja nii kiireks - see on, kui jõgi ja ma olen üks piisk väike pisar selles voolus, voolus mis mind veab ega tagasi ei lase. Kas tõesti ei ole ühtegi teed ühtegi võimalust kuidas sellest voolust pääseda ja oma kiirus valida.
Vaadata korra tagasi voolu ja selle üle mõelda. Ei keegi ei lase mul mööuda neist et ma saaks kaldale ligemale ja seisma jääda ikka pean ma jooksma nii kiiresti kui saan. Mind kummitab mõte, et näe veel olen noor jõuline ja hakkaja inimene kes jaksab joosta ja aidata, kuid mis on hiljem? Siis olen mina see kes abi vajab siis alles lasevad teised mind mööda sinna kalda lähedusse ise ütlevad "mine sa ei ole enam vajalik sa ei jaksa enam joosta ega aidata vaid vajad ise abi aga näe meil pole aega" noored jooksevad must mööda ja nüüd lausa suruvad mind sinna kuhu tahtsin ma ennem. Noh sain mis tahtsin aga miks alles nüüd? "Sa tead ju vastust, miks küsitakse küsimusi isegi siis kui nad juba vastust teavad enne selle kuulmist?"
Mina ei kavatse ootama jääda seda, kui nii juhtub ega ma seda küll täpselt tea keegi ei tea aga see on üks mu teooria mida ma ootama jääda ei kavatse ma ei taha võitlematta vooluga kaasa minna. Eriti nüüd kui mul on siht kuhu jõuda ma võitlen selle nimel, et jõuda enne tähtaega kaldale lähemale ja kasutada pärast allesjäänud aega, et oma elu enda moodi sättida ja võibolla leida endale isegi liitlasi selle unistuse täitumiseks.
Agnes Lapimaa Tänan lugemast =D
No comments:
Post a Comment