I have been dreaming for all of my life,
I have been searching for all of my life,
I have been captured for too many times,
I have been running for all of my life.
Dreams seems like a moon for a moonflowers,
everytime you rise to catch it,
but you never rise high enaugh.
We are searching for an answers,
which lies right infront of us,
but we do not need those answers,
they are useless as an ant in the lake.
Being captured makes us belive in illusions,
illusions of a freedom we never can have,
and what hangs us to our deaths.
When we run from our pain,
we carry the most painful wound with us,
till the day we finally learn to let it go.
We dream so big and rich,
we sing of freedom so blindly,
we search for answers for nothing,
we are been captured to slow us down,
we start to run again to rebuilt,
what has been destroyed by capturing.
Sunday, July 14, 2013
Thursday, June 6, 2013
värss
Pole koduseimat paika kui meri,
pole ilusaimat kohta kui ookean,
pole põnevamat paika kui vahemeri
pole parimat paika siin maal.
Ei hällita miski mind paremini
kui merelt tulevad lained,
ei rahusta mind miski rohkem
kui laine müha mu kõrvus,
ei muuda paremaks miski mu meelt
kui on kõrval mul neiu kena,
ei muuda ärevamaks mind miski rohkem
kui merepeal tugevnev torm.
On sõbraks mul rumm ja taeva isa Thor
on olemas mul laev ja purjedes tuul,
mis on mul veel tahta muud...
...Kui seilkus rikast eluteed suurt.
pole ilusaimat kohta kui ookean,
pole põnevamat paika kui vahemeri
pole parimat paika siin maal.
Ei hällita miski mind paremini
kui merelt tulevad lained,
ei rahusta mind miski rohkem
kui laine müha mu kõrvus,
ei muuda paremaks miski mu meelt
kui on kõrval mul neiu kena,
ei muuda ärevamaks mind miski rohkem
kui merepeal tugevnev torm.
On sõbraks mul rumm ja taeva isa Thor
on olemas mul laev ja purjedes tuul,
mis on mul veel tahta muud...
...Kui seilkus rikast eluteed suurt.
meri mu kodu
Merel on rõõmu ja merel on kurbust,
Merel on kaugust ja südame soojust,
Merel on surma ja tärkavat elu,
Merel on kõike mis maailma loodud.
Ookean on sügav nagu põhjatu maa,
Atlandi ookean kui imede maa,
Veealused metsad ja haljendavad orud,
Jääkristallid aj ähvardavad ohud.
Merel on kaugust ja südame soojust,
Merel on surma ja tärkavat elu,
Merel on kõike mis maailma loodud.
Ookean on sügav nagu põhjatu maa,
Atlandi ookean kui imede maa,
Veealused metsad ja haljendavad orud,
Jääkristallid aj ähvardavad ohud.
illusioonide maailm
Armastus kui illusioon,
Soovimatu unenägu,
Unistuste mõtte vili,
Haavadele pandav sool,
Õnne peale seatud kirg.
Inimeste kinnis idee,
Lihtne tava vale,
Usutavam kõigile
Ja enne kõike sinule.
Mis saab sel päeval kui märkad, et olid illusioonis,
Kui unenägu lõppeb ja vastu koidab päev,
Kui unistus on purunend nagu allakukkund vaas,
Kui haavad hakkavad kipitama ja punetavad seest,
Kui õnne pealne kirg on läbi ja vastu saad sa löögi,
Kui kinnis ideest selgub tõelisus ja maailma pilt on segi,
Kui vale paistab silma ja hävitab su usu.
Mis on sul siis veel teha kui kahetseda seda.
Soovimatu unenägu,
Unistuste mõtte vili,
Haavadele pandav sool,
Õnne peale seatud kirg.
Inimeste kinnis idee,
Lihtne tava vale,
Usutavam kõigile
Ja enne kõike sinule.
Mis saab sel päeval kui märkad, et olid illusioonis,
Kui unenägu lõppeb ja vastu koidab päev,
Kui unistus on purunend nagu allakukkund vaas,
Kui haavad hakkavad kipitama ja punetavad seest,
Kui õnne pealne kirg on läbi ja vastu saad sa löögi,
Kui kinnis ideest selgub tõelisus ja maailma pilt on segi,
Kui vale paistab silma ja hävitab su usu.
Mis on sul siis veel teha kui kahetseda seda.
võrdlus
Elu on ilus kui liblikas õiel,
Surm on kõle nagu koridori tipp,
Tärkav on elu kui lootuste tulv,
Tappev on kurbus kui kaljult kukkuv kild,
Ole õnnelik sa selle eest mis antud sulle juba
Ja anna andeks see kõik mida iial teinud mina.
Sa lendu tõuse nüüd ja vabalt laula viid,
Kui ükskord raugeb jõud võid puhata sa siin.
Surm on kõle nagu koridori tipp,
Tärkav on elu kui lootuste tulv,
Tappev on kurbus kui kaljult kukkuv kild,
Ole õnnelik sa selle eest mis antud sulle juba
Ja anna andeks see kõik mida iial teinud mina.
Sa lendu tõuse nüüd ja vabalt laula viid,
Kui ükskord raugeb jõud võid puhata sa siin.
Emakeele päevast :D
Ilmas suures elan ma,
Luuletusi sünnitan,
Unistustest pajatan,
Sulle armastusest jutustan,
Eestimaa, mu kodumaa,
Mulle armas oled sa,
Andnud mulle pere sa,
Keele suhu, mõtted head,
Eesti meelt ma teistel viin,
Eesti leiba pakun neil.
Laulgem kõval häälel kõik,
on ju vaba meie riik.
Luuletusi sünnitan,
Unistustest pajatan,
Sulle armastusest jutustan,
Eestimaa, mu kodumaa,
Mulle armas oled sa,
Andnud mulle pere sa,
Keele suhu, mõtted head,
Eesti meelt ma teistel viin,
Eesti leiba pakun neil.
Laulgem kõval häälel kõik,
on ju vaba meie riik.
Igapäeva osa :D
Igal hommikul, kui ma ülesse ärkan hakkan ma alateadlikult otsima selle päeva plusse, mis mind ees ootab. Eriti otsin ma neid esmaspäeviti ja muidugi hakkan ma koha mõtlema terve nädala peale, et miks see hea on. Täna ma ärkasin jälle tund aega enne äratust, nii juhtub igakord kui ma äratuse panen ja ma tõusin ülesse ja tundsin kuidas mu keha streikida üritas, mul oli kõhus paha tunne ja pea tuikas, kuid siis hakkasin mõtlema, et täna saan ma Meriliga kokku, homme on mul trenn ja ma peaks jõudma enne seda Liia juurest läbi käija, kolmapäeval lähen ma tööle ja ka vanaema tuleb linna, neljapäeval on trenn ja see reede on filmi vaatamine... Laupäeval ilmselt hommikul lähen ma maale.
Oeh hetkel toas istudes on kuulda kuidas tuul vuhiseb armas.
Tulin kooli, olgu las see päev alata, see läheb nagunii ruttu, varsti on juba vaheaeg, siis tuleb kümme nädalat kooli, jälle vaheaeg ja siis tulevad eksamid ma läbin need ja minu põhikooli aastad on läbi igavesti. Ma vaikselt juba praegu hakkan seda taga igatsema... See on nagu minu esimene kooli mälestused meeles ja lust oli tore kuid tagasi minna ma sinna enam esimesse, teise, kolmandasse või neljandasse klassi ei saa. See on välistatud. Isver juba on viimane aasta. Ma mäletan nagu oleks see eile olnud, kui ma Hanna ja Evaga rongipealt kooli kõndisime mina kandsin isegi seelikut ja siis kuidas ma mõtlesin, et oeh peab hakkama mõtlema mida ma tegema hakkan kui ma üheksandasse jõuan, peab mingi asja meisterdama. Siis mõtlesin ma jälle, et oeh aega on mul on 4 aastat veel ja siis ma olen üheksandas, aga aeg on lennanud kiirelt, nagu pistrik. Ma nii tahaks tagasi esimesse klassi, seal kus Maku elas veel nõmmel, Erik oli meiega samas koolis ja me saime Matthiase, Märkuse ja Erikuga väga hästi läbi. Naeratus tuleb näole kui seda meenutada. Nüüd istun ma siin üheksandas klassis juba teist veerandit ning juba varsti on see lõppemas. Ma nüüd sellele mõeldes ja siin kirjutades hakkan seda mõistma ja mõtlen hetkel, et ei tasu hetkegi raisata praegu sellele, kuidas koolist ära saada vaid pigem leidma võimalusi seda nautida. Varsti lähen ma sinna kutsekasse kümnendasse klassi, jesver see ei saa lihtne olema. Kuid ma ei saa ka raisata oma ainulaatset ja hinnalist aega nii noorelt mälestustele ja tulevikule vaid ma peaks õppima nautima iga hetke mis mul siin veel jäänud on ja seda ülesse kirjutama, et kui ma kunagi sellest east läbi saan siis saaksin ma seda lugeda ja seda meenutada. Hm lasteaias nutsin ma taga kooli aega, viiendas klassis nutsin ma taga lasteaeda, kaheksandas klassis igatsesin ma taga vana kooli, ja nüüd üheksandas klassis igatsen ma taga ikka veel esimest klassi, kümnendas ilmselt hakkan ma taga igatsema põhikooli, nagu praegu ma selle algust igatsen ja kui ma tööle lähen hakkan ma taga igatsema kooli aega.
Jah ma kavatsen, vähemalt üritan nautida edaspidi kõike mis mul siit veel võtta on ja hoida seda, kuna see on elamus millist ma enam tulevikus kunagi ei saa. Mitte kunagi.
Enne tööõpetuse tundi hakkasin ma Erikaga rääkima ja sain üllatusega teada, et ta läksi täpselt sellel aastal Aruküla Waldorfkooli kui mina sealt lahkusin, ma läksin Lagedi kooli samal ajal. Asi kiskus huvitavaks, ma küsisin igast küsimusi sealse toimunu kohta aga Erika ei ole suurem rääkija tüüpi. Töpas sain ma oma töövalma. Enne kirjanduse tundi mõtlesin ma sellele kui tegevust täis on minu nädal : täna lähden Meriliga kokku saama, homme on trenn, kolmapäev olen tööl, neljapäev on trenn ja lõpuks reedel lähen filmi vaatama.
Oeh hetkel toas istudes on kuulda kuidas tuul vuhiseb armas.
Tulin kooli, olgu las see päev alata, see läheb nagunii ruttu, varsti on juba vaheaeg, siis tuleb kümme nädalat kooli, jälle vaheaeg ja siis tulevad eksamid ma läbin need ja minu põhikooli aastad on läbi igavesti. Ma vaikselt juba praegu hakkan seda taga igatsema... See on nagu minu esimene kooli mälestused meeles ja lust oli tore kuid tagasi minna ma sinna enam esimesse, teise, kolmandasse või neljandasse klassi ei saa. See on välistatud. Isver juba on viimane aasta. Ma mäletan nagu oleks see eile olnud, kui ma Hanna ja Evaga rongipealt kooli kõndisime mina kandsin isegi seelikut ja siis kuidas ma mõtlesin, et oeh peab hakkama mõtlema mida ma tegema hakkan kui ma üheksandasse jõuan, peab mingi asja meisterdama. Siis mõtlesin ma jälle, et oeh aega on mul on 4 aastat veel ja siis ma olen üheksandas, aga aeg on lennanud kiirelt, nagu pistrik. Ma nii tahaks tagasi esimesse klassi, seal kus Maku elas veel nõmmel, Erik oli meiega samas koolis ja me saime Matthiase, Märkuse ja Erikuga väga hästi läbi. Naeratus tuleb näole kui seda meenutada. Nüüd istun ma siin üheksandas klassis juba teist veerandit ning juba varsti on see lõppemas. Ma nüüd sellele mõeldes ja siin kirjutades hakkan seda mõistma ja mõtlen hetkel, et ei tasu hetkegi raisata praegu sellele, kuidas koolist ära saada vaid pigem leidma võimalusi seda nautida. Varsti lähen ma sinna kutsekasse kümnendasse klassi, jesver see ei saa lihtne olema. Kuid ma ei saa ka raisata oma ainulaatset ja hinnalist aega nii noorelt mälestustele ja tulevikule vaid ma peaks õppima nautima iga hetke mis mul siin veel jäänud on ja seda ülesse kirjutama, et kui ma kunagi sellest east läbi saan siis saaksin ma seda lugeda ja seda meenutada. Hm lasteaias nutsin ma taga kooli aega, viiendas klassis nutsin ma taga lasteaeda, kaheksandas klassis igatsesin ma taga vana kooli, ja nüüd üheksandas klassis igatsen ma taga ikka veel esimest klassi, kümnendas ilmselt hakkan ma taga igatsema põhikooli, nagu praegu ma selle algust igatsen ja kui ma tööle lähen hakkan ma taga igatsema kooli aega.
Jah ma kavatsen, vähemalt üritan nautida edaspidi kõike mis mul siit veel võtta on ja hoida seda, kuna see on elamus millist ma enam tulevikus kunagi ei saa. Mitte kunagi.
Enne tööõpetuse tundi hakkasin ma Erikaga rääkima ja sain üllatusega teada, et ta läksi täpselt sellel aastal Aruküla Waldorfkooli kui mina sealt lahkusin, ma läksin Lagedi kooli samal ajal. Asi kiskus huvitavaks, ma küsisin igast küsimusi sealse toimunu kohta aga Erika ei ole suurem rääkija tüüpi. Töpas sain ma oma töövalma. Enne kirjanduse tundi mõtlesin ma sellele kui tegevust täis on minu nädal : täna lähden Meriliga kokku saama, homme on trenn, kolmapäev olen tööl, neljapäev on trenn ja lõpuks reedel lähen filmi vaatama.
Kõlks mõtisklust
Vahest ongi mulle nii parem
Olen juba harjunud, et minuga eriti tegeleda ei tahta ja enamus aegadel viimati olen ka ise end eemale tõuganud teistest. Muidugi vanematel on ühes asjas õigus ma pean ka hiljem õppima elama koos kellegi teisega peale iseenda kuna muidu hakkangi ma inimesi eemale tõukama. Kui ma juba preagu eemaldun neist ja lasen end väikestest asjades mõjutada, muidugi need on ka õigustatud kuna olen teismeline ja mul hakkavad tegelikult hormoonide hullused vaikselt maabuma. Aga kui ma tahan hästi edasi minna siis mingi kooselu peab olema, et õppida arvestama ka teise inimesega ja võtma vastutust ka kellegi teise eest kui ainult iseenda eest. Hetkel teevad seda vanemad mulle kuid meeldigu see mulle või mitte aga tuleb aeg kus ma ka ise pean selle protsessi läbi viima. Ehki isegi kui hetkel võib see mulle kõlada hästi; elada üksi, käia tööl mida mulle ka teha meeldib, maksta arveid ise enam ei pea vanemaid nendesse kaasama, saan täieliku arvestuse enda ülevaate alla ja ma usun, et mõnda aega saan ma seda teha. Elada iseseisvat elu, sõita mootorrattaga ja autoga. Õppida midagi ehk edasigi, teha laevaload ja soetada ka jaht.
Muidugi kõik see kõlab mulle hästi praegu, kuid olen üsnagi kindel, et kui mul see aeg käes on hakkan ma taga igatsema seda mis mul on praegu. Mitte, et ma seda ei hindaks. Aga nagu liht inimese loomuses juba on siis alati tahetakse seda mida pole, vahest mõnda aega ollakse ka rahul sellega mis sul on aga unistada oskab meist ju igaüks, igaüks unistab alati korragi elust millegi üle mida pole aga mida nad saada tahaksid.
Jah ehk ongi nii parem!?
Kes minu sugust tahab? Kui ma isegi eriti ennast ei salli kuidas saaks seda teha siis ka keegi teine ja nii madalale ei kavatse ma laskuda, et saada endale mõni joodikust mees või vastiku mainega isikut enda kõrvale. See oleks tipp. Juba praegu lasen end mõjutada asjadest nagu oli Sõbraga, Eksiga ( olgugi ei see oli ka suur asi ! ) ja isegi mitte lähedase sõbra mula mõjub mulle riivavalt. Mida ma öelda oskan, iga päevaga kui ma saan vanemaks muutun ma ka hingeliselt nõrgemaks. Varem sain ma endalegi märkamata halvustused enda kohta põrmustada, kuid mingil hetkel kui ma hakkasin hoolima teiste tunnetest rohkem kui enda omadest, olen ma ka ise nõrgemaks muutunud ja nüüd kui mind halvustatakse, saan sellele küll vastu ja vastata nii, et neil enam poleks tegemist minuga, kuid isegi siis jäävad need halvustused minus kajama ja iga kaja laine toob kaasa endaga uued soolavees leotatud piitsa hoobid ihule vaimselt. Iga arusaam, et ma kellegagi enam suhelda ei saa, iga armu valu, iga halvustus mõjub. Aga vahest ongi see suureks kasvamise kõige valusam õppetund, õppida end kaitsma ja hakkama saada selle halvaga ja leida sellest ainult ilusat ja rõõmsat. Kuid ma olen pessimist tava päevadel, harv on see juhus kus ma olen positiivsema mõtlemisega ja tavaliselt sedagi vaid siis, kui ma olen suhtluses kellegi toredaga ja kellegagi kes paistab pisutki mõistvat ja nägevat maailma nii nagu näen seda mina.
Olen juba harjunud, et minuga eriti tegeleda ei tahta ja enamus aegadel viimati olen ka ise end eemale tõuganud teistest. Muidugi vanematel on ühes asjas õigus ma pean ka hiljem õppima elama koos kellegi teisega peale iseenda kuna muidu hakkangi ma inimesi eemale tõukama. Kui ma juba preagu eemaldun neist ja lasen end väikestest asjades mõjutada, muidugi need on ka õigustatud kuna olen teismeline ja mul hakkavad tegelikult hormoonide hullused vaikselt maabuma. Aga kui ma tahan hästi edasi minna siis mingi kooselu peab olema, et õppida arvestama ka teise inimesega ja võtma vastutust ka kellegi teise eest kui ainult iseenda eest. Hetkel teevad seda vanemad mulle kuid meeldigu see mulle või mitte aga tuleb aeg kus ma ka ise pean selle protsessi läbi viima. Ehki isegi kui hetkel võib see mulle kõlada hästi; elada üksi, käia tööl mida mulle ka teha meeldib, maksta arveid ise enam ei pea vanemaid nendesse kaasama, saan täieliku arvestuse enda ülevaate alla ja ma usun, et mõnda aega saan ma seda teha. Elada iseseisvat elu, sõita mootorrattaga ja autoga. Õppida midagi ehk edasigi, teha laevaload ja soetada ka jaht.
Muidugi kõik see kõlab mulle hästi praegu, kuid olen üsnagi kindel, et kui mul see aeg käes on hakkan ma taga igatsema seda mis mul on praegu. Mitte, et ma seda ei hindaks. Aga nagu liht inimese loomuses juba on siis alati tahetakse seda mida pole, vahest mõnda aega ollakse ka rahul sellega mis sul on aga unistada oskab meist ju igaüks, igaüks unistab alati korragi elust millegi üle mida pole aga mida nad saada tahaksid.
Jah ehk ongi nii parem!?
Kes minu sugust tahab? Kui ma isegi eriti ennast ei salli kuidas saaks seda teha siis ka keegi teine ja nii madalale ei kavatse ma laskuda, et saada endale mõni joodikust mees või vastiku mainega isikut enda kõrvale. See oleks tipp. Juba praegu lasen end mõjutada asjadest nagu oli Sõbraga, Eksiga ( olgugi ei see oli ka suur asi ! ) ja isegi mitte lähedase sõbra mula mõjub mulle riivavalt. Mida ma öelda oskan, iga päevaga kui ma saan vanemaks muutun ma ka hingeliselt nõrgemaks. Varem sain ma endalegi märkamata halvustused enda kohta põrmustada, kuid mingil hetkel kui ma hakkasin hoolima teiste tunnetest rohkem kui enda omadest, olen ma ka ise nõrgemaks muutunud ja nüüd kui mind halvustatakse, saan sellele küll vastu ja vastata nii, et neil enam poleks tegemist minuga, kuid isegi siis jäävad need halvustused minus kajama ja iga kaja laine toob kaasa endaga uued soolavees leotatud piitsa hoobid ihule vaimselt. Iga arusaam, et ma kellegagi enam suhelda ei saa, iga armu valu, iga halvustus mõjub. Aga vahest ongi see suureks kasvamise kõige valusam õppetund, õppida end kaitsma ja hakkama saada selle halvaga ja leida sellest ainult ilusat ja rõõmsat. Kuid ma olen pessimist tava päevadel, harv on see juhus kus ma olen positiivsema mõtlemisega ja tavaliselt sedagi vaid siis, kui ma olen suhtluses kellegi toredaga ja kellegagi kes paistab pisutki mõistvat ja nägevat maailma nii nagu näen seda mina.
Kellegi sosistajad
Ma näen neid igal pool, kus iganes ma ka pole... Nad jälgivad mind. Ma pole enam kindel mida ta ootab kuid olen juba märganud, et ta näeb mind. Nad on nagu mustad valvurid, kõigile näivad nagu tavalised olendid, aga mina näen neid rohkem. Ühel hetkel oli ta seal, istus nagu loomuses ta seda teeb, natuke hiljem aga, kui olen pilgu kõrvale pannud ja tagasi suunan, on ta läinud... Aga ta vari on endiselt lähemal kui arvatagi võin.
Subscribe to:
Posts (Atom)