Kõlks mõtisklust

Vahest ongi mulle nii parem
Olen juba harjunud, et minuga eriti tegeleda ei tahta ja enamus aegadel viimati olen ka ise end eemale tõuganud teistest. Muidugi vanematel on ühes asjas õigus ma pean ka hiljem õppima elama koos kellegi teisega peale iseenda kuna muidu hakkangi ma inimesi eemale tõukama. Kui ma juba preagu eemaldun neist ja lasen end väikestest asjades mõjutada, muidugi need on ka õigustatud kuna olen teismeline ja mul hakkavad tegelikult hormoonide hullused vaikselt maabuma. Aga kui ma tahan hästi edasi minna siis mingi kooselu peab olema, et õppida arvestama ka teise inimesega ja võtma vastutust ka kellegi teise eest kui ainult iseenda eest. Hetkel teevad seda vanemad mulle kuid meeldigu see mulle või mitte aga tuleb aeg kus ma ka ise pean selle protsessi läbi viima. Ehki isegi kui hetkel võib see mulle kõlada hästi; elada üksi, käia tööl mida mulle ka teha meeldib, maksta arveid ise enam ei pea vanemaid nendesse kaasama, saan täieliku arvestuse enda ülevaate alla ja ma usun, et mõnda aega saan ma seda teha. Elada iseseisvat elu, sõita mootorrattaga ja autoga. Õppida midagi ehk edasigi, teha laevaload ja soetada ka jaht. 
Muidugi kõik see kõlab mulle hästi praegu, kuid olen üsnagi kindel, et kui mul see aeg käes on hakkan ma taga igatsema seda mis mul on praegu. Mitte, et ma seda ei hindaks. Aga nagu liht inimese loomuses juba on siis alati tahetakse seda mida pole, vahest mõnda aega ollakse ka rahul sellega mis sul on aga unistada oskab meist ju igaüks, igaüks unistab alati korragi elust millegi üle mida pole aga mida nad saada tahaksid. 
Jah ehk ongi nii parem!?
Kes minu sugust tahab? Kui ma isegi eriti ennast ei salli kuidas saaks seda teha siis ka keegi teine ja nii madalale ei kavatse ma laskuda, et saada endale mõni joodikust mees või vastiku mainega isikut enda kõrvale. See oleks tipp. Juba praegu lasen end mõjutada asjadest nagu oli Sõbraga, Eksiga ( olgugi ei see oli ka suur asi ! ) ja isegi mitte lähedase sõbra mula mõjub mulle riivavalt. Mida ma öelda oskan, iga päevaga kui ma saan vanemaks muutun ma ka hingeliselt nõrgemaks. Varem sain ma endalegi märkamata halvustused enda kohta põrmustada, kuid mingil hetkel kui ma hakkasin hoolima teiste tunnetest rohkem kui enda omadest, olen ma ka ise nõrgemaks muutunud ja nüüd kui mind halvustatakse, saan sellele küll vastu ja vastata nii, et neil enam poleks tegemist minuga, kuid isegi siis jäävad need halvustused minus kajama ja iga kaja laine toob kaasa endaga uued soolavees leotatud piitsa hoobid ihule vaimselt. Iga arusaam, et ma kellegagi enam suhelda ei saa, iga armu valu, iga halvustus mõjub. Aga vahest ongi see suureks kasvamise kõige valusam õppetund, õppida end kaitsma ja hakkama saada selle halvaga ja leida sellest ainult ilusat ja rõõmsat. Kuid ma olen pessimist tava päevadel, harv on see juhus kus ma olen positiivsema mõtlemisega ja tavaliselt sedagi vaid siis, kui ma olen suhtluses kellegi toredaga ja kellegagi kes paistab pisutki mõistvat ja nägevat maailma nii nagu näen seda mina.