Igapäeva osa :D

Igal hommikul, kui ma ülesse ärkan hakkan ma alateadlikult otsima selle päeva plusse, mis mind ees ootab. Eriti otsin ma neid esmaspäeviti ja muidugi hakkan ma koha mõtlema terve nädala peale, et miks see hea on. Täna ma ärkasin jälle tund aega enne äratust, nii juhtub igakord kui ma äratuse panen ja ma tõusin ülesse ja tundsin kuidas mu keha streikida üritas, mul oli kõhus paha tunne ja pea tuikas, kuid siis hakkasin mõtlema, et täna saan ma Meriliga kokku, homme on mul trenn ja ma peaks jõudma enne seda Liia juurest läbi käija, kolmapäeval lähen ma tööle ja ka vanaema tuleb linna, neljapäeval on trenn ja see reede on filmi vaatamine... Laupäeval ilmselt hommikul lähen ma maale. 
Oeh hetkel toas istudes on kuulda kuidas tuul vuhiseb armas.
Tulin kooli, olgu las see päev alata, see läheb nagunii ruttu, varsti on juba vaheaeg, siis tuleb kümme nädalat kooli, jälle vaheaeg ja siis tulevad eksamid ma läbin need ja minu põhikooli aastad on läbi igavesti. Ma vaikselt juba praegu hakkan seda taga igatsema... See on nagu minu esimene kooli mälestused meeles ja lust oli tore kuid tagasi minna ma sinna enam esimesse, teise, kolmandasse või neljandasse klassi ei saa. See on välistatud. Isver juba on viimane aasta. Ma mäletan nagu oleks see eile olnud, kui ma Hanna ja Evaga rongipealt kooli kõndisime mina kandsin isegi seelikut ja siis kuidas ma mõtlesin, et oeh peab hakkama mõtlema mida ma tegema hakkan kui ma üheksandasse jõuan, peab mingi asja meisterdama. Siis mõtlesin ma jälle, et oeh aega on mul on 4 aastat veel ja siis ma olen üheksandas, aga aeg on lennanud kiirelt, nagu pistrik. Ma nii tahaks tagasi esimesse klassi, seal kus Maku elas veel nõmmel, Erik oli meiega samas koolis ja me saime Matthiase, Märkuse ja Erikuga väga hästi läbi. Naeratus tuleb näole kui seda meenutada. Nüüd istun ma siin üheksandas klassis juba teist veerandit ning juba varsti on see lõppemas. Ma nüüd sellele mõeldes ja siin kirjutades hakkan seda mõistma ja mõtlen hetkel, et ei tasu hetkegi raisata praegu sellele, kuidas koolist ära saada vaid pigem leidma võimalusi seda nautida. Varsti lähen ma sinna kutsekasse kümnendasse klassi, jesver see ei saa lihtne olema. Kuid ma ei saa ka raisata oma ainulaatset ja hinnalist aega nii noorelt mälestustele ja tulevikule vaid ma peaks õppima nautima iga hetke mis mul siin veel jäänud on ja seda ülesse kirjutama, et kui ma kunagi sellest east läbi saan siis saaksin ma seda lugeda ja seda meenutada. Hm lasteaias nutsin ma taga kooli aega, viiendas klassis nutsin ma taga lasteaeda, kaheksandas klassis igatsesin ma taga vana kooli, ja nüüd üheksandas klassis igatsen ma taga ikka veel esimest klassi, kümnendas ilmselt hakkan ma taga igatsema põhikooli, nagu praegu ma selle algust igatsen ja kui ma tööle lähen hakkan ma taga igatsema kooli aega. 
Jah ma kavatsen, vähemalt üritan nautida edaspidi kõike mis mul siit veel võtta on ja hoida seda, kuna see on elamus millist ma enam tulevikus kunagi ei saa. Mitte kunagi.
Enne tööõpetuse tundi hakkasin ma Erikaga rääkima ja sain üllatusega teada, et ta läksi täpselt sellel aastal Aruküla Waldorfkooli kui mina sealt lahkusin, ma läksin Lagedi kooli samal ajal. Asi kiskus huvitavaks, ma küsisin igast küsimusi sealse toimunu kohta aga Erika ei ole suurem rääkija tüüpi. Töpas sain ma oma töövalma. Enne kirjanduse tundi mõtlesin ma sellele kui tegevust täis on minu nädal : täna lähden Meriliga kokku saama, homme on trenn, kolmapäev olen tööl, neljapäev on trenn ja lõpuks reedel lähen filmi vaatama.