Teadmatus

Kõige nõmedam asi mis mind häirib ja midagi, mida ma vihkan on teadmatus. Tänu sellele ma olen kaotanud nii mõned head sõbrad, kes ei suuda mulle näkku öelda tõde ja ma olen lihtsalt teadmatuses, mida ma tegema peaks? Ma tahaks hea meelega taas olla koos nii mõnegi sõbraga kelle olen kaotanud... aga ma pole nende juurde enam tere tulnud ja põhjust ma ei tea kuna nad ei räägi. Isegi siis ei räägita kui ma küsin, ma taluks ära üks kõik kui valusad sõnad, üks kõik aga mida ma ei talu on teadmatus ja see on valusaim ja halvim asi mis mind sees närib. Just hiljuti kaotasin endale väga tähtsa sõbra kes oli mulle kõik ja lihtsalt ühel päeval tahtsin talle teha ühe hea pakkumise ja tahtsin teda üllatada, aga ta ignoreeris mind, nagu poleks mind kunagi olemaski olnud, nagu oleks ma õhk. Kõik mida mul oleks sel päeval vaja läinud oli 5 minutit. Inimene keda ma arvasin et on mu sõber ei suutnud anda mulle isegi seda. Taaskord avastasin , et mind on petetud, taas kord reedetud ja kasutatud ära nagu prahti. Selline kohtlemine paneb, mind tundma jõetuld ja ei kellegina, küllap ma siis lõppude lõpuks olengi ei keegi...  Sellised läbielamised muudavad mind kartlikuks ja väga ettevaatlikuks, võib olla liigagi ettevaatlikuks. Kuna kuidas saan ma ealesgi kedagi enam nii usaldada, kui mind varem on petetud ja maha tehtud. Vastus sellele on ei, me ei saa kunagi olla kellesgi kindel mitte kellesgi peale ise enda, kuna ainult mina teen ja võtan vastu oma otsustusi, mina elan läbi oma tunded ja probleemid, mina saan ainukesena aidata ise ennast mitte keegi teine kuna see on minu elu. Kõik mida teised teha saavad on muuta mind nägijaks ja muuta sellega tugevamaks isegi siis kui see moodus näha asju õigest võib olla valusam kui ma taluda suudan.

Ajad on muutunud...

Imelik on vaadata kuis aeg on muutunud. Kuidas inimesed on muutunud ja kuidas me oleme muutnud oma ühiskonda. Vanemad inimesed kes on kokku jäänud algusest peale näevad enda ees iga päev uuemat elu. Tänapäeval on raske leida paare kes on algusest peale kokku jäänud ja kes kasvavad koos vanaks. Nüüd on tulnud ajad kus lapsed ja ka täiskasvanud inimesed peavad taluma lahku minekuid selleks, et leida endale uus ja siis jälle aga sellele inimesele ei tule nii kunagi võimalust vanaduses oma kaasaga tuletada vana aegu kus nad olid noored ja kuidas nende elu koos on olnud. Tulevad selle asemel valusad ja rasked saladused ja mõtted, mida me ei soovi jagada oma kallimaga kuna teame palju see talle haiget võib teha ja isegi kui see ära rääkida, kui kauaks on sellest kasu ? Mis on juhtunud nüüdis ajal, mis on nii teist moodi, et paneb meid nõnda käituma ? Kannatavad selle alla kõige rohkem ju lapsed, kas tõesti peavad nad seda taluma ainult selle pärast, et nende vanemad ei suutnud leida oma tekkinud probleemile muud lahendust. Igale probleemile on lahendus, aga alati ei pea vastu võtma lihtsama ja valuliku vaid võiks natuke mõelda ettepoole ja pingutada, pingutada kasvõi oma laste nimel ja leida sellele probleemile parem lahendus. Sellise sammuga ei tee me ainult head ise endile vaid ka tulevastele põlvedele, vanemad on siiski ju eeskujuks osaliselt oma lastele, kellele rohkem kellele vähem aga, kui suudavad teha parema ja kindlama sammu edasi meie ees käiad siis on lootust, et ka nende järglased leiavad endile parema tee. Toon väikese näidise kuidas osaliselt mina seda asja vahest näen : Perekond kus on ema, isa ja kaks väikest last. Emal või isal tekib ajapikku mingi kahtlus või mingi tegu mis muudab perekonna kaitse nõrgaks, ja kui see juhtub tulevad suuremad probleemid ja sellele järgnevad ei kuhugi viivad tülid. Üks pool annab alla ja loodab sellega, et teeb head oma lastele ning ta lahkub. Aastate pärast kui lapsed on kellegagi on jäänud väiksest peale neile silme ette see pilt, kus millegi pärast emal või isal tekkisid kahtlused, ta hakkab kartma, et sama võib juhtuda ka temaga ja ta hakkab muutuma valvsaks ja teistsuguseks kui see kes ta võis olla varem. Kui teine paariline avastab, et esimene ei ole temas kindel, hakkab ka temas kahtlus kerkima ja seal algab kõik algusest peale, arusaamatused, tülid ja siis lahku mineks ja uue inimese otsimine.
Õnneks leidub meie seas ka paljusid inimesi kes leiavad omavahel harmoonia, mis tagab neile kindlus tunde oma partneri suhtes ja see viib nende teed paremasse tulevikku, ka nende laste suhtes. mitte kõik ei ole alla andjad aga ka mitte kõik ei ole võitlejad. Mina tahan olla parem, mina tahan et minu tulevasel perel oleks harmoonia ning, et just minu perekond suudaks muuta ka teiste elusid, sest mis kasu mul siin olemisest muidu oleks olnud kui ma poleks kuidagigi seda maailma muutnud selleks, et tulevatel inimestel oleks parem elu.

Küsimus meestele ja võimalik, et ka naistele ...

Miks on alati nii, et korral kui mees armub naisesse või kui naine armub mehesse no igatepidi, siis miks on alati suhte alguses selle käima lükkamiseks mehed või naised nii meeldivad ja teineteisele nii truud, et ei pea minutitki teineteiseta vastu. Miks alati on lubatud naistel olla mehe sõprade seltskonnas põhiliselt vaid siis, kui nad veel täielik paar pole? Miks ei või see jätkuda kogu elu kuni enam lihtsalt ei jaksa ? Mis juhtub sel hetkel kui nad on aru saanud, et nad on täielik paar ja hakkavad tegutsema nii ükskõikselt nagu " ah jah naine / mees on mul jh juba mõnda aega.. aga noh pole mainimist väärt". Miks muutub naine käsutavaks kui nad on kas abielus või kui perre tuleb laps? Mis on see mis neid teineteisest eemale hakkab tõmbama, kas kaob ära see kirg? või on asi milleski muus? ... Miks alles hilje hakkavad mehed/naised näitama oma tõelist palet? Kas tõesti pole maailmas olemas algusest peale ausat ja tõsiselt võetavat meest/naist.
Ma tean et seda on pea võimatu soovida või tahta aga, mina sooviks kohata sellist inimest, kes on aus juba algusest ega varja midagi olulist ja ei käitu väga teisiti lihtsalt selle pärast, et meeldida või meelitada seda kes talle meeldib ja kes julgeb keerutamatta ja valetamatta öelda oma mõtteid otse välja. Kuna ma pole sellist inimest veel kohanud ja kui olen, siis sel juhul olen ma seni vägagi pime olnud.

Tõeliselt valus kogemus! :'(

Terve oma senise vähese elu jooksul olen ma kõrvuni armunud kolme poissi, kõige rohkem olen ma sisse võetud poisist kes mulle kõige rohkem piina valmistab. Vahel lõbusalt mingis seltskonnas olles meenutab mingi asi korra teda ja kogu mu elevus ja rõõmsus oleks kui kadunud ühte suurde musta auku, nagu polekski seda olnud seal...Hiljem enda tuju tõsta üritades muutub iga mõte ja tegevus raskemaks ja kohmakamaks, tööd tehes teen seda ennast vabaks lastes ja end välja elades, vahest tulevad mulle meelde paljud lõbusad või ilusad hetked temaga koos veedetud aegadest.. Kui ma avastan end taaskord temale mõtlemas ja näen peegelduses oma naeratust kaob see järsult  ja asendub pisaratega ja valuga, kuna sel hetkel meenub mulle see osa muinasjutust kus õnnelikku lõppu ei tulegi. See on kõige valusam hetk mida olen mitmeid kordi üle elanud, halb uudis on see.... et need pole mul viimased vaid see on alles kõige hullema ja tuleva algus. Tihti tekib küsimus " Miks on algus alati kõige raskem? " sellisele mõttele olen ma seni vastanud " Selleks, et jõuda teiselepoole mäge tuleb see esmalt ületada, vastasel juhul jääd sa mäe esimeselt poolelel külmetama ja ei jõua tulevikus kasagile.
Tihti meenutan ma seda hetke koos temaga, kus me naersime või tõsiselt rääkides asju arutasime, ma nautisin iga seda hetke aga mida ma nüüd teen ?! Nüüd eiran ma teda ja teen nägu nagu ei tunnekski teda miks? küsid sa vastus polegi ehk nii lihtne öelda ja kerge pole ka seda mõista, inimesel kes pole seda ise tundnud. Ma tunnen, et mida vähem ma temaga kokku puutun ja mida vähem ma temaga suhtlen, seda kergem on mul enda tundeid vaos hoida ja ilma pisarateta elu edasi elada, aga iga hetk mis meenub on valusam ja teravam kui mõni muu tunne või füüsiline löök...Iga kord kui kedagi meeldival pilgul jälgin lähevad mu mõtted taaskord temale, see on nagu õudus unenägu ja unelm ühes koos ühesõnaga täielik põrgu! Pole vist seni päevagi olnud kui ma pole temapeale mõelnud, alates hetkest kui mul tema vastu tunded tekkisid. Ma vihkan ja samas jumaldan seda päeva kui teda kohtasin, need vastastikused tunded ajavad mind hulluks, ma tahan seda vihata ja armastada, kiruda ja tänada. Tänada tahan ma seda selle pärast, et kui seda poleks juhtunud ei oskaks ma seda rohkem karta ega oodata...