Teadmatus

Kõige nõmedam asi mis mind häirib ja midagi, mida ma vihkan on teadmatus. Tänu sellele ma olen kaotanud nii mõned head sõbrad, kes ei suuda mulle näkku öelda tõde ja ma olen lihtsalt teadmatuses, mida ma tegema peaks? Ma tahaks hea meelega taas olla koos nii mõnegi sõbraga kelle olen kaotanud... aga ma pole nende juurde enam tere tulnud ja põhjust ma ei tea kuna nad ei räägi. Isegi siis ei räägita kui ma küsin, ma taluks ära üks kõik kui valusad sõnad, üks kõik aga mida ma ei talu on teadmatus ja see on valusaim ja halvim asi mis mind sees närib. Just hiljuti kaotasin endale väga tähtsa sõbra kes oli mulle kõik ja lihtsalt ühel päeval tahtsin talle teha ühe hea pakkumise ja tahtsin teda üllatada, aga ta ignoreeris mind, nagu poleks mind kunagi olemaski olnud, nagu oleks ma õhk. Kõik mida mul oleks sel päeval vaja läinud oli 5 minutit. Inimene keda ma arvasin et on mu sõber ei suutnud anda mulle isegi seda. Taaskord avastasin , et mind on petetud, taas kord reedetud ja kasutatud ära nagu prahti. Selline kohtlemine paneb, mind tundma jõetuld ja ei kellegina, küllap ma siis lõppude lõpuks olengi ei keegi...  Sellised läbielamised muudavad mind kartlikuks ja väga ettevaatlikuks, võib olla liigagi ettevaatlikuks. Kuna kuidas saan ma ealesgi kedagi enam nii usaldada, kui mind varem on petetud ja maha tehtud. Vastus sellele on ei, me ei saa kunagi olla kellesgi kindel mitte kellesgi peale ise enda, kuna ainult mina teen ja võtan vastu oma otsustusi, mina elan läbi oma tunded ja probleemid, mina saan ainukesena aidata ise ennast mitte keegi teine kuna see on minu elu. Kõik mida teised teha saavad on muuta mind nägijaks ja muuta sellega tugevamaks isegi siis kui see moodus näha asju õigest võib olla valusam kui ma taluda suudan.