Minnes tagasi, olles kohal, liikudes edasi

Minu ränne minevikku, kaugesse lusti aega, kus polnud sõna mure, kus polnud pilve piiri. Mu maailmas on vaid päike ja seiklusrikas elu, mu suured unistused ja mõtted teevad selle ilusaks. saan teha asju mõtlemata, elada ohtlikumat, põnevamat ja seiklusrikkamat elu. Jooksen sõpradega mööda metsi ja randu üle küngaste ja kändude,  mõtleme välja fantaasia rikkamaid mõtteid ja lugusi, ulmet ja huumorit, et muuta elu värvikamaks  ja huvitavamaks. oleme oma ette sõpradega metsades matkamas, jälitamas üllatamas ja uusi hulle vempe väljamõtlemas. Me kasvame kord suureks ja peagi peame väljuma lustiajast, kuid enne veel kui see pealtnäha põnev uuem seiklus pinna alla saab enne veel, kui lahkume jätame igaüks oma moodi jälje, et  kord sinna taas naastes selle kohe ära tunneks ja tagasi oskaks tulla. Nüüd vaikselt hakkame piiluma esimest lähenevat pilvepiiri, mis järk-järgult läheneb. See tundub nii põnev aga samas ka natuke hirmus esimest korda tunneme endis sellist tunnet mida varem pole tundnud "hirm" Me läheme sellele vastu, et harjuda selle hämaruse ja külmusega, et sellele siis vastu seista, kuid varsti märkame, et meie tee ei olegi üks vaid igal ühel oma, siis viimast korda vaatame teineteisele hüvastijätuks  nukralt silma ja astume oma rajale. Käies oma rajal avastan ma end järsku üksi siin on nii pime ja külm mida ma nüüd teen ? Uus seiklus ongi alanud see on aina ohtlikum ja ohtlikum, raskem ja reaalsem. Siin ei saa ma teistelt tuge otsida kuna oleme eraldatud. Lustiaja aeg asendub samm-sammult reaalsuse ja valuga, väiksest peast välja mõeldud luupainajatega. Kuhu on kadunud kogu see nali selle üle ? kuhu on jäänud huumor miks ma nüüd ei suuda selle kõige üle naerda? raske mäletada mäletan vaid seda sõna aga ei mäleta selle kaja või tähendust mis on juhtunud ? Kõik see tundub vanemaks saades liiga kiiresti lähenemas väljamõeldud luupainajad ja õudused saavad tõeks, maailm kus algul paistis vaid päike on järsku täiesti märkamatult täitunud uute tumedate pilvedega, valuga, piinaga ja surmaga. Oot oot see heli ma vaatan ühe lapse poole mida ta teeb? Minu kõrvale on tulnud üks poiss ja ütleb, et see on rõõm ja mida ta teeb see on naer. Tüdruk on kusagil 6 a. vana ma tahtsin temajuurde minna et temaga mängida aga .... miski hoidis mind tagasi. Ma vanemaks saades kardan teiste sõprade silme ees lolliks või lapsikuks muutuda aga siit minu sisemine küsimus "mis selles siis halba oleks?" Ma läksin koju ja vaatasin peeglisse kes see on ?! Mulle vaatab otsa üks suur tüdruk ainuke asi mis oli tal sama nagu mul olid silmad aga ülejäänu? Tal on  lokkis juuksed heledad aga mitte nii heledad kui minul, järsult sai reaalsus mu käte ja karjatades avastan ma ehmudes ja hirmununa et see võõras tüdruk olen mina ise! Kuidas kas tõesti on aeg nii kiirelt läinud ? pärast suurt ehmatust hakkasin võimalikult palju elu nautima nii palju kui sutsin, püüdsin igas väikses asjas leida midagi head ja lõbusat ka kõige halvemas seisundis. ajapikku olen hakanud taas kuulma oma enese seest seda lõbusat ja helisevat kõla mis mu hinge seest pehmeks teeb aina rohkem ja rohkem tunnen ma kuidas see kauge aeg mis kiirelt kadus hakkab taas tagasi tulema aga mitte täielikult. Keegi oleks nagu puudu. Mõne ajapärast hakkab mind huvitama mis on puudu ja ise märkamatta kuidas leian ma mingi tuttava raja, ma lähen mööda seda rada miks tundub see mulle nii tuttav ? järsult avastan et see ristub paljude teiste rajadega ja igalt rajalt liigub minupoole mingil määral tuttavaid ja mingil määral võõraid kujusi. Nüüd on kõik koos me vaatame üksteist imestunult ja sõnatult kuni järsku meil kõigil ühel ja samal ajal lõi silmist välja üks säde  mis tuletab meelde kõik, mis sellekoha eemal olemis ajast meelest oli läinud. Pisarad silmis kallistame me üksteist ja tunneme rõõmu ja naerame taaskohtumise üle.  Igal inimesel on oma tee igal inimesel oma sõbrad, kui alati ei ole ta seal kus sa teda ootad ei tähenda see seda, et ta su unustanud oleks alati toob mingi tee olgu see siis kurb või rõõmus alati toob see meid jälle taaskord kokku kas või viimast korda.










Agnes Lapimaa aitäh lugemast !

oma ette mõtiskledes

Oma elu raskustes ja ka selle lihtsustes on ajapikku aeg hakkanud tähtsat rolli mängima. Kui olin 6 aastane, siis oli see aeg ikka nii pikk ja veniv, aeglasemalt kui tigu ning kiiremini läks see ainult siis, kui oli midagi uut ja huvitavat. Elu näitab juba algusest peale ja annab märku, et kasuta seda aega mis sul on ja, et seda polegi alati nii palju nagu paistab. Ükski hea asi ei kestnud minu jaoks kaua, piisavalt alati tahtsin ja tahan ka praegu, et see võiks veel natuke kesta see võiks venida veelgi aeglasemalt ja olla veelgi mõnusam. Aeg on edasi läinud küll mitte kiiresti aga vahest on mul ikka ja jälle selline tunne, et just eile olin ma maal Lohusalus ja jooksin mööda metsi, ronisin mööda piud ja jooksin võidu oma onu koeraga. Ei mu maa pole enam Lohusalus ja see milla ma viimati seal mööda puid ronisin ja koeraga võidu jooksin oli juba ammu aega tagasi. Kas tõesti on aeg nii kiiresti hakkanud minema, kas peaks hakkama märkmeid tegema... Ah pole mul selleks aega ega viitsimist. Just see kiirus mis mind veab, mis teeb selle aja nii kaugeks ja nii kiireks - see on, kui jõgi ja ma olen üks piisk väike pisar selles voolus, voolus mis mind veab ega tagasi ei lase. Kas tõesti ei ole ühtegi teed ühtegi võimalust kuidas sellest voolust pääseda ja oma kiirus valida.
Vaadata  korra tagasi voolu ja selle üle mõelda. Ei keegi ei lase mul mööuda neist et ma saaks kaldale ligemale ja seisma jääda ikka pean ma jooksma nii kiiresti kui saan. Mind kummitab mõte, et näe veel olen noor jõuline ja hakkaja inimene kes jaksab joosta ja aidata, kuid mis on hiljem? Siis olen mina see kes abi vajab siis alles lasevad teised mind mööda sinna kalda lähedusse ise ütlevad "mine sa ei ole enam vajalik sa ei jaksa enam joosta ega aidata vaid vajad ise abi aga näe meil pole aega" noored jooksevad must mööda ja nüüd lausa suruvad mind sinna kuhu tahtsin ma ennem. Noh sain mis tahtsin aga miks alles nüüd? "Sa tead ju vastust, miks küsitakse küsimusi isegi siis kui nad juba vastust teavad enne selle kuulmist?"
Mina ei kavatse ootama jääda seda, kui nii juhtub ega ma seda küll täpselt tea keegi ei tea aga see on üks mu teooria mida ma ootama jääda ei kavatse ma ei taha võitlematta vooluga kaasa minna. Eriti nüüd kui mul on siht kuhu jõuda ma võitlen selle nimel, et jõuda enne tähtaega kaldale lähemale ja kasutada pärast allesjäänud aega, et oma elu enda moodi sättida ja võibolla leida endale isegi liitlasi selle unistuse täitumiseks.   







Agnes Lapimaa  Tänan lugemast =D

like wouuuu !!!!!!!

Ok tean, et kaua pole kirjutanud et jamh pole aega olnud kodus pole ka just kuigi tihti aga nuh vahet pole. Läksin HIP HOPPI nagu ou jeee mega lahe oli ja ainuke asi mis mind selle juures tusaseks teeb on see et ma ei oska siiani sittagi aga teised see eest on nagu suht oskajad juba XI aga noh pean lihtsalt rohkem harjutama !!!!! ooot ma isegi oskan paari sammu JEEEEE ah ook ei tea kas teeks hip hopi teemalise salmi luletuse või mis iganes see asi on ei tea kommige ja öelge kas teen ?????et jamh a aga kui ma hip hopi teemalis teeks siis ma peaks selle kuidagi rütmikama tegema või noh see oleneb teist endist kuidas te seda loeksite XDah jh ok ma nüüd minema tsaooo 








( JJ STREET RUULIB )




Agnes Lapimaa

mulle tähtsaim vara!

Igal inimesel on omale kalleim vara, mõnele on : auto ; kass ; raha ; pilt ;kiri või mis iganes veel.
Mulle pole tähtis raha või auto need asjad ei oma minujaoks tähtsust, on tähtsamaid asju nagu pere ;sõbrad või loomad. Muidugi kui keegi mulle väga kallis isik kirja kirjutaks ja kui ma näeks teda väga väga harva või on ta isegi juba surnud, oleksid need kirjad mulle olulised siis ei oleks need mulle lihtsalt kirjad vaid mälestused, või kui keegi teeks mulle pildi mille ta on hoole ja armastusega pühendanud mulle hoiaksin ma seda samasuguse hoole ja armastusega kuna jällegi on see mulle hiljemaks mälestus mida mäletada. Minule kõige kallimaks varaks ongi mälestused ja mulle lähedased inimesed keda ma armastan ja kellest ma hoolin.  Ma ei vahetaks oma pere raha või muu prahi vastu kuna nad on mulle väga olulised ja ma usun, et sama ei teeks ka minu sõbrad minuga või kellegi teisega, ka mälestusi ei saa minult keegi võtta kui mina seda ei lase kuna see on minu vara, ma võin seda jagada teistega aga ära anda ma ei saa ega leia sellel ka mingit vajadust.Vahva on vahest mõelda oma minevikust alati ei ole need rõõmsad vaid on igatsust täis ja pisaraid, kuid on ka neid mis ajavad naerma ja tuju rõõmsaks teevad. Ammu olen mõelnud, et peaks endale endast raamatu tegema olen mitukorda alustanud kuid pole kunagi lõpetanud. Olen kirjutanud oma esimestest fantaasia rikastest mõttetest aga siis kustusid need kõik ära ja pärast pole olnud viitsimist neid uuesti teha, nüüd võiks muidugi sellepeale jälle mõelda aga mitte praegu ma kogun ja koondan veel oma mõtteid ja millagi hiljem kirjutan need kõik üles. Ime kombel on mul veel paljugi meeles mäletan oma esimese klassi esimest fantaasia rikkast mõtlemist, kui hakkasin maailmast aru saama ja hakkasin esimest korda üles ehitama oma riiki, mis on täis mölle ja tralli  hullumeelsust ja nalja aga  kahjuks ei olnud ma sel ajal veel nii tark et ehitada sinna 2 koda ühe kus on minu mälestused esimesest 5-st kooliaastast ja teise selle kilbiks et suuremate maailma raskused seda ei purustaks mis on mulle väiksest peale tähtis olnud ja on ka edasi. Mida vanemaks ma saan seda rohkem hakkavad mu väikesed rõõmsad ja lõbusad mälestused haihtuma ja nende asemele tulevad mõtlikud tõsised vahest ka kurvad mõtted ja mälestused. Kui niimoodi jätkub võin jätta ma head aega oma lapsepõlve mälestusega mis järg- järgult hakkab kaduma. Reaalsus rusub ja rebestab seda, see on kui sõda suur elu ja tugev reaalsus väikese ent veel tugeva mälestuse vastu, ma sooviks et see lõppeks et ma saaks jälle olla selles ajas kus ei olnud seda sõda kus oli veel see rahu ja vabadus üle minu. Reaalne elu raha ; võim ja ebaõiglus seda polnud, aga vaata mind nüüd. Enam ei leia ma seda välja pääsu et seda lõppetada, et tugevdata  oma kindlust ja välja suruda sellest vabadusest reaalsusja olla jälle mina ise, see teeb sellest väikesest sõjast juba mitte ainult minu mälestustele liiga vaid hakkab ka mind vaikselt seestpoolt hävitama see on võitlus iseendaga, ainuke siht sellele võitlusele on see vabadus, see viimane valguskiir mis enne suuri pilvi viimast korda end näitab ja annab lootuse et hommne päev on parem ja homme olen ma taas vaba nagu olin ma seda aastate eest.






Agnes Lapimaa 

kuidas küll aeg muudab meid ja meie end !

Ma pole kunagi arvanud,
et armastus võib mõjutada niimoodi minu elu,
 ja mitte ainult minu vaid ka tema,
see oleks nagu alles lõppetasin lasteaia, 
just astusin kooli,
tegin oma esimesed koolitunnid,
ja lahkusin siis sealt selleks päevaks,
sõpradega koju et järgmisel päeval,
taas sinna naasta ja jälle midagi uut ja huvitavat õppida.
Ma igatsen seda aega,
kui sain joosta muretult mööda puid ja põõsaid,
joosta koos poistega ega ei hooliud sellest mida teised sellest arvasid,
olime meie ise, mitte need kes vaatasid,
mida nüüd teine arvab või mõtleb,
aga mida aeg edasi on läinud,
seda enam on meie vahele tekkinud sein,
ei tea ma siiani mis juhtus,
et äkitselt hakkasime teineteistest eemalduma,
ja mitte ainult teinetesest,
vaid ka aeg võttis meilt selle julguse,
ja nii see meie lapsepõlv kaob,
alanud oli puberteedi aeg,
nii mitu korda ma mõtlesin, 
et nüüd, nüüd ma lähen jälle nendega,
aga siis miski minu sees hoidis minust kinni,
ega lasknud mul minna,
olla jälle see vaba, julge ja enesekindel, kartmatu tüdruk kes ma olin,
aeg mattis meid endi alla,
üks kõik kui väga ma ka ei tahaks olla jälle nendega,
pole see võimalik miski lükkab mind eemale, 
on need tüdrukud ?, poisid ? või mina ise ?
nüüd oleme me liitunud nende inimestega kes,
vaatavad et ma teistele meeldiks või et kuidas ma käitun.
Nüüd olen ma leidnud endale kellegi, 
kellegi kellega saan olla ma pea aegu see kes ma olin ,
aga mitte täielikult ...
Eile mõtlesin ma, et kas oli see hoopis uni,
üks ilus uni mida ma taga igatsen,
aga mul pole kelleltki küsida,
ainuke asi mis mind selles veel veenas,
olid pildid kus olin ma koos poistega, mitte tüdrukutega,
see teeb mind kurvaks, et see ilus aeg on läbi,
ja et sellest on järel veel vaid mälestus.
igakord kui ma näen väikeseid lapsi mängimas omavahel,
nii poisse kui ka tüdrukud, meenub mulle see aeg,
mil ma ise nimmoodi mängisin ja elu nautisin,
ja ma olen  isegi kade selle peale. 
Ma ise pole märganud milla või kuidas,
aga märkamatult  sain ma endale kaaslase tubli ja vahva inimese,
kellese ma olen nii öelda sõltuvusse jäänud,
kuidas ma küll mõtlesin, et ma saan üksi hakkama,
aga nüüd on asjad teisiti,
me ei suuda päevagi üksteisest lahus olla,
ja kui me peame pikka aega teineteisest eemal olema
ega saa isegi mitte suhelda,
on see paras põrgu,
kuidas me küll varem saime?
tundsime teineteis aga suutsime hoida aastaseid vahesi suhtlematta,
ja ka nägemata !!!    
Kuidas me siis saime mis on vahepeal juhtunud?
kas olen ma midagi mahamagand?
see on midagi mida ma ei mõista,
aeg on kiire ja elu lühike,
elu on karm aga ometi tuleks igal inimesel sellest iga minutit nautida,
olla õnnelik ja puhastada kõik,
mis üritab purustada sinu kõige võimsamat relva,
mõtet.....
Sinu maailma mida mitte keegi sinult lihtsalt ära võtta ei saa!








Agnes Lapimaa

kuldne sügis

Sügis on üks ilus aeg,

kirjud lehed puudelt maas,

mõningad veel puude pääl,

lendleb üks järgneb teine,

mängib sügisene tullekene.

Ma kõnnin kirjute lehtede sees,

makuulan nende sahinat oma jalge all,

kuulan seda ka puude ladvus,

lendlemas ja mängimas,

tuule iilikest laste kokku riisutud lehtedes,

ja kuldsete lehtede alla kukkumise eel,

neid keerutledes ja tansiskledes.

Saabub õhtu, kaasneb loojang,

olen jõudnud põllu äärde,

näen enda ees kuldset põldu,

kuldseid kõrsi tuulega mänglemas,

enda selja taha vaadates,

võin leida taas,

kullaka, kollaka, punaka metsa,

mis täpselt nagu põldki päikesele vastu särab,

leian ennast keset seda ilusat sügist,

õhtu eel päikese loojangul,

kirju metsa ja kullaka põlluvahelt,

oot oot juba paistab sealt esimene täht,

ilusa kirju loojangu taustal,

linnud laulavad veel,

oma selle päeva viimseid laule,

sügisesest ilusast harmooniast,

ja varsti avastan ka mina end,

väikest ilusat sügis viisijuppi ümisemas,

juba on kätte jõudnud öö,

ja hämarus katab peagi seda maad.

Agnes  Lapimaa

näitlejad XD

Ma olen vaadand oma elus mittmesguseid filme komöödiat, ulmet, dokumentaali jne. Minule on viimasel ajal hakkanud meeldima ulme ja dokumentaal muidugi ega ka komöödiast ära ei ütleks.  Eile vaatasin igavuse peletamiseks näiteks caribbean pirates mis on vägagi naljakas film. See film on hea ja ka näitlejad on vägagi head võtame näiteks Johnny Depp -i. Ta on näidelnud mittmesugustes filmides nagu :A Nightmare on Elm Street ; Private Resort ; Platoon ; Edward Scissorhands ; Pirates of the Caribbean ; Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street ; Public Enemies ; The Imaginarium of Doctor Parnassus ja alice in the wonerland. Neid on muidugi veel paljusi aga  ette näitasin osad nendest neid  filme on mega palju aga no jh.

Johnny Depp

Orlando Bloom

Muidugi on veel Orlando Bloom samuti vahva näitleja näidelnud on ta pikkades filmide nagu  kõik näiteks teavad  the lord of the rings ; heaven ; kingdom of heaven ; caribbean of the pirates jne. jne. Muidugi ma ei ütle, et ta kõige parem näitleja on, tema on üks minu  ......no mitte just lemmikutest aga midagi sinna kanti :D   Muidugi ka temal on rohkem kui 5 filmi aga mitte nüüd ka nii palju nagu Johnny Deppil või    Jet Leel. Jet Lee on filmides nagu : the one ; the expenables ja veel mitmeid mitmeid filme. Jet Lee on üks mu lemmik näitlejaid nagu ka 

  

Jackie Jhan

Jet Lee

Jackie Chan. 2 näitlejat kellega saab nalja ja tavaliselt on nendes filmides kus nad osalevad võitlus karantee ja mis iganes seal veel on. Jackie Chan mängis ju karante kid-is ja oi oi oi mis, filmides ta veel on mänginud. Mänginud on ta fantaasja filmides, komöödia ja ma ei teagi täpselt, mis sorti filmides ta veel mängiud on. Ma ei ole filmide spets ega tea filmidest suurt palju midagi ega ka näitlejatest aga mõned asjad mis on meeldima hakkanud olen üle uurinud. Hetkelgi mõtlen mis mõndade näitlejate nimed on kes on vahvad ja lahedad aga mul lihtsalt ei tule meelde aga noh seda ikka juhtub :) näiteks hetkel ei tule mulle 3 näitleja nimi meelde kellest ma tahaksin kirjutada ma tean mis filmides nad näitlevad....... oot oh jh mul just meenuski et saan filmide järgi nimesi leida ah jh  XD Brad Pitt on samuti üli vahva võttes mr. and mrs. smith filmi oi muidugi on kõigile teada, et ega see ainuke film pole kus ta mängib oi ei aga ma ei hakka jälle neid näiteid välja tooma no ok üks võib veel olla, näiteks Inglourious  Basterds. No kindlasti ei jäta ma siis vahele veel kahte tegelast kes mulle silma on jäänud ja on väga vahvad esimene neist on Jason Statham vägagi teada kus filmis ta mänginud on transporter  millel on minu teada 3  osa aga muidugi on jällegi ka tema rohkemates kui ühes filmis mänginud. :D  Ja täna viimane kellest ma veel rääkida viitsin on samuti väga hea näitleja mitte kuidagi ei jää ta maha Johnny Deppist ; Orlando Bloomist ; Jackie Chan ist ; Jet Lee st ; Brad Pittist ega ka Jason Statham ist , see kellest ma räägin on Sylvester Stallone  ta mängib samuti... on mänginud paljudes filmides. aga noh ma ei viitsi täna rohkem kirjutada aga näitlejate teema läheb mul edasi ega siis ainult mees näitlejad head ole on ka häid nais näitlejaid. :D :) ok tsao

Sylvester Stallone

Jason Statham

Agnes Lapimaa

Minu mõeldud looke :)

Ma olen mõelnud oma mõttete kokkuvõtet,

ma leidsin selle lõpuks üles,

ma põgenen reaalsusest unistustesse,

põgenen vabadusse kuhu ihkan,

oma fantaasia maalima oma riiki,

ma tahan sinna kust ma enam kunagi tagasi ei tule, 

unistusse kus ei ole väljapääsu reaalsusesse,

kus ei ole võimu, ahnust ega ebaõiglust,

kus on armastust, õnnelikkust ja usaldust.

Unistusi ja uskumatuid mõtteid on mul sadu isegi tuhandeid,

alati ei ole need ilusad vaid on kurvad ja pisaraid täis,

olen aru saanud, et mida edasi aeg läheb, mida vanemaks ma saan,

seda rohkem kipub minu mõtte maalima tulema reaalsus ja surma,

võimu, ahnust, kurjust, külmust ja neid kõikki ei jõuagi ära öelda,

aga kõige selle kõrvalt olen ma säilitanud oma ilusaid mõtteid, 

ja ka praegugi üritan mustade pilvede alt leida päikest,

ja panna see särama. :)

Agnes Lapimaa