mulle tähtsaim vara!

Igal inimesel on omale kalleim vara, mõnele on : auto ; kass ; raha ; pilt ;kiri või mis iganes veel.
Mulle pole tähtis raha või auto need asjad ei oma minujaoks tähtsust, on tähtsamaid asju nagu pere ;sõbrad või loomad. Muidugi kui keegi mulle väga kallis isik kirja kirjutaks ja kui ma näeks teda väga väga harva või on ta isegi juba surnud, oleksid need kirjad mulle olulised siis ei oleks need mulle lihtsalt kirjad vaid mälestused, või kui keegi teeks mulle pildi mille ta on hoole ja armastusega pühendanud mulle hoiaksin ma seda samasuguse hoole ja armastusega kuna jällegi on see mulle hiljemaks mälestus mida mäletada. Minule kõige kallimaks varaks ongi mälestused ja mulle lähedased inimesed keda ma armastan ja kellest ma hoolin.  Ma ei vahetaks oma pere raha või muu prahi vastu kuna nad on mulle väga olulised ja ma usun, et sama ei teeks ka minu sõbrad minuga või kellegi teisega, ka mälestusi ei saa minult keegi võtta kui mina seda ei lase kuna see on minu vara, ma võin seda jagada teistega aga ära anda ma ei saa ega leia sellel ka mingit vajadust.Vahva on vahest mõelda oma minevikust alati ei ole need rõõmsad vaid on igatsust täis ja pisaraid, kuid on ka neid mis ajavad naerma ja tuju rõõmsaks teevad. Ammu olen mõelnud, et peaks endale endast raamatu tegema olen mitukorda alustanud kuid pole kunagi lõpetanud. Olen kirjutanud oma esimestest fantaasia rikastest mõttetest aga siis kustusid need kõik ära ja pärast pole olnud viitsimist neid uuesti teha, nüüd võiks muidugi sellepeale jälle mõelda aga mitte praegu ma kogun ja koondan veel oma mõtteid ja millagi hiljem kirjutan need kõik üles. Ime kombel on mul veel paljugi meeles mäletan oma esimese klassi esimest fantaasia rikkast mõtlemist, kui hakkasin maailmast aru saama ja hakkasin esimest korda üles ehitama oma riiki, mis on täis mölle ja tralli  hullumeelsust ja nalja aga  kahjuks ei olnud ma sel ajal veel nii tark et ehitada sinna 2 koda ühe kus on minu mälestused esimesest 5-st kooliaastast ja teise selle kilbiks et suuremate maailma raskused seda ei purustaks mis on mulle väiksest peale tähtis olnud ja on ka edasi. Mida vanemaks ma saan seda rohkem hakkavad mu väikesed rõõmsad ja lõbusad mälestused haihtuma ja nende asemele tulevad mõtlikud tõsised vahest ka kurvad mõtted ja mälestused. Kui niimoodi jätkub võin jätta ma head aega oma lapsepõlve mälestusega mis järg- järgult hakkab kaduma. Reaalsus rusub ja rebestab seda, see on kui sõda suur elu ja tugev reaalsus väikese ent veel tugeva mälestuse vastu, ma sooviks et see lõppeks et ma saaks jälle olla selles ajas kus ei olnud seda sõda kus oli veel see rahu ja vabadus üle minu. Reaalne elu raha ; võim ja ebaõiglus seda polnud, aga vaata mind nüüd. Enam ei leia ma seda välja pääsu et seda lõppetada, et tugevdata  oma kindlust ja välja suruda sellest vabadusest reaalsusja olla jälle mina ise, see teeb sellest väikesest sõjast juba mitte ainult minu mälestustele liiga vaid hakkab ka mind vaikselt seestpoolt hävitama see on võitlus iseendaga, ainuke siht sellele võitlusele on see vabadus, see viimane valguskiir mis enne suuri pilvi viimast korda end näitab ja annab lootuse et hommne päev on parem ja homme olen ma taas vaba nagu olin ma seda aastate eest.






Agnes Lapimaa