Terve oma senise vähese elu jooksul olen ma kõrvuni armunud kolme poissi, kõige rohkem olen ma sisse võetud poisist kes mulle kõige rohkem piina valmistab. Vahel lõbusalt mingis seltskonnas olles meenutab mingi asi korra teda ja kogu mu elevus ja rõõmsus oleks kui kadunud ühte suurde musta auku, nagu polekski seda olnud seal...Hiljem enda tuju tõsta üritades muutub iga mõte ja tegevus raskemaks ja kohmakamaks, tööd tehes teen seda ennast vabaks lastes ja end välja elades, vahest tulevad mulle meelde paljud lõbusad või ilusad hetked temaga koos veedetud aegadest.. Kui ma avastan end taaskord temale mõtlemas ja näen peegelduses oma naeratust kaob see järsult ja asendub pisaratega ja valuga, kuna sel hetkel meenub mulle see osa muinasjutust kus õnnelikku lõppu ei tulegi. See on kõige valusam hetk mida olen mitmeid kordi üle elanud, halb uudis on see.... et need pole mul viimased vaid see on alles kõige hullema ja tuleva algus. Tihti tekib küsimus " Miks on algus alati kõige raskem? " sellisele mõttele olen ma seni vastanud " Selleks, et jõuda teiselepoole mäge tuleb see esmalt ületada, vastasel juhul jääd sa mäe esimeselt poolelel külmetama ja ei jõua tulevikus kasagile.
Tihti meenutan ma seda hetke koos temaga, kus me naersime või tõsiselt rääkides asju arutasime, ma nautisin iga seda hetke aga mida ma nüüd teen ?! Nüüd eiran ma teda ja teen nägu nagu ei tunnekski teda miks? küsid sa vastus polegi ehk nii lihtne öelda ja kerge pole ka seda mõista, inimesel kes pole seda ise tundnud. Ma tunnen, et mida vähem ma temaga kokku puutun ja mida vähem ma temaga suhtlen, seda kergem on mul enda tundeid vaos hoida ja ilma pisarateta elu edasi elada, aga iga hetk mis meenub on valusam ja teravam kui mõni muu tunne või füüsiline löök...Iga kord kui kedagi meeldival pilgul jälgin lähevad mu mõtted taaskord temale, see on nagu õudus unenägu ja unelm ühes koos ühesõnaga täielik põrgu! Pole vist seni päevagi olnud kui ma pole temapeale mõelnud, alates hetkest kui mul tema vastu tunded tekkisid. Ma vihkan ja samas jumaldan seda päeva kui teda kohtasin, need vastastikused tunded ajavad mind hulluks, ma tahan seda vihata ja armastada, kiruda ja tänada. Tänada tahan ma seda selle pärast, et kui seda poleks juhtunud ei oskaks ma seda rohkem karta ega oodata...
No comments:
Post a Comment